Miks müüakse poes viilutatud leiba? Müügitrikk, mis on tingitud inimese mugavusest? Äkki ma ei soovi viilutatud leiba. Miks need valmisviilud alati seal nii paksud peavad olema? Ja viilutatud sink jällegi nii õhuke, et maitse saamiseks topeltdoosi võileivale annustama peab? Tahaks ise lõigata paksema vorstiviilu jaoks ka toekama aluspinna või siis sobitada õhukese juustukihi ka saledamale leivaviilule.
Kuigi pool aastat tagasi kirjutas Tarbija24, et nõudlus viilutamata toodete järele aina kasvab, mäletan hiljaaegu end lugevat ühte artiklit, kus kurdeti, et poes pole varsti enam midagi võimalik ühes tükis osta. Kõik viilutatakse ära. Mugavuse nimel. Hea, et nad tualettpaberit veel rullis müüvad, mitte ise sealt rebimisjoone koha pealt ära ei tükelda.
Olete poest otsinud toodet, mis ei ole lõpuni valmis tehtud keskmise tarbija jaoks, vaid on "poolfabrikaat" — sobilik pisukeseks kohendamiseks oma vajaduste ja äranägemise järgi? Ilmselt te seda ei leidnud.
Käisin täna poes otsimas neid vildist padjakesi, mida laua- ja toolijalgadele alla kleepida, et need põrandat ära ei kraabiks. Mul pole vaja osta valmislõigatud vildiringikesi ja -ristkülikuid, ma oskan kääridega ise ka ümber käia ja just mulle sobiliku suurusega tükikesed lõigata. Minu kappide ja toolide jalad ei ole ümmargused ega neljasentimeetrise läbimõõduga. Pole mõtet kulutada aega (ja minu raha) üleliigsete lõigete peale, mis mulle ilmselt niikuinii sobilikku valmistoodet ei tekita.
Käisin ka ehituspoes. Kruvisid otsimas. Neid puidu sisse keeratavaid. Lihtne soov, umbes viite kruvi oleks vaja. Kõik ühes mõõdus. Leidsingi teised, ilusti kilekotikesse pakituna, 30 tükki pakis. Vanasti müüdi kilodega või isegi tükihinnaga. Nüüd pean ostma kolmekümnese paki, kasutan viis tükki ära, mida ma ülejäänud 25 teen? Selge, hoian mustadeks päevadeks.
Kokkuvõte: vilti ei saanud, kruvid võtsin ikkagi ära. Ja tüübleid ostsin ka, 150 tükki pakis, sest neid on mul vaja umbes paarkümmend ning väiksemad komplektid olid vaid viiesed.
Turumajanduslik nonsenss.