Sotsiaalse meedia võlu ja valu

Steve Gillmor kirjutab TechCrunchi artiklis, kuidas ta Summize-nimelist Twitteri otsimootorit kasutades teada sai, et Tim Russert on surnud. Russert oli muuseas Wikipedia andmetel Ameerika tuntud teleajakirjanik ja jurist, kes on 16 aastat toimetanud NBC telekanali saadet “Meet The Press”. Gillmor kiidab kommuuni uudise kiire edastamise eest, teade jõudis Twitteri komuunis ringi levida palju varem, kui see peavoolumeediasse jõudis.

Tech.BLORGE tõstatab samale artiklile viidates küsimuse, et kas nüüd hakkab kätte jõudma see aeg, kus sotsiaalsed võrgustikud on info liikumise seisukohast kiiremad ja täpsemini fokuseeritud kui suur meedia?

The beauty of platforms like this is that everyone interested can watch live coverage of a debate and instantly debate and discuss the happenings on Twitter. Why wait for CNN to pull together a brief and call up correspondents when you can discuss it immediately?

Oletame, et sotsiaalsed võrgustikud hakkavad saavutama pevaoolumeedia suhtes ülekaalu ka päevauudiste osas. Analoogiliselt Gillmori poolt viidatud juhtumile on Twitteri kasutajad ülimat aktiivsust üles näidanud ka mitmete suurõnnetuste, näiteks Hiina või Mehhiko maavärin, kajastamise koha pealt. Ilmselt hakkab tekkima olukord, kus varem suurte uudisteagentuuride poolt põlatud “hobiajakirjanikud” on sattunud taas uudistetoimetajate huviorbiiti, kes jälgivad võrgus ringiliikuvaid digitaalseid infokilde ja hindavad blogijaid kui väärtuslikke vihjete allikaid.

Siiski ei tohi unustada, et sotsiaalne info on ikkagi “naised saunas rääkisid”-tasemel külajutt, mida tingimata kontrollida tuleb. Hiljutine näide sellest oli Eestis online-väljaannete poolt avaldatud uudis, mille algmaterjal oli pärit libablogist.

Postimees avaldas kell 21.55 oma veebilehel loo pealkirjaga “Kundla: Keskerakond võltsis Lengi allkirja”, Eesti Päevaleht Online’is kell 22.20 ilmunud samasisuline lugu kandis pealkirja “Kundla: Keskerakond võltsis Lenki allkirja”.

BNS teatas juba 4. juunil, et tundmatu blogipidaja avaldas Jaan Kundla nime all veebipäeviku. Ka Kundla ise kinnitas BNSile, et ta ei ole aadressil http://jaankundla.blogspot.com/ blogi pidama hakanud. Mida ette võtta, lubas ta otsustada, kui on blogi sisuga tutvunud.

Tundub nagu aprillinali südasuvel. Muuseas, huvitav kui paljud blogijad viimase lingi taga olevat F-Secure 1. aprilli uudist tõe pähe võtsid ning tõsimeeli VGA adapterisse installeeruvat viirust “alla laadima” tormasid?

ReadWriteWebis oli hiljaaegu üks artikkel analoogilisel teemal. Nimelt nullis üks ilmselgelt jabura kommentaari postitanud kasutaja ära SitePoint nimelise firma turunduskampaania Digg-portaalis. SitePoint pakkus võimalust alla laadida tasuta Photoshopi raamatut. Nimetatud uudisesse postitatud kommentaaris väitis aga keegi luke16, et tegemist on pahatahtliku failiga, mis pidavat Photoshopi piraatversioone taga ajama:

“It’s a trap. When you download it runs a validation check to see if you are running a pirated version of photoshop. Which then logs your ip back to Adobe HQ who then mark the ip address in the automated billing system. You will recieve [sic] a fine for $500 in the next 2 to 5 working days. Congratulations” — luke16

Kommentaari tõttu kadus uudis kiiresti Diggi sügavustesse.

Provokatsioon võtab võimust?

Huvitav, kui kaugele on võimalik sellise sotsiaalse provokatsiooniga liikuda? Mis juhtuks, kui keegi kasutaks tahtlikult ära twitterlaste ja blogijate aktiivsust ning üritaks massidesse viia mõnda huvigrupi jaoks kasulikku libauudist? Massiprovokatsioon? Jah, seda on kindlasti tehtud ka varem ja ma ei pea silmas ülalkirjeldatud väheulatuslikke libauudiseid, vaid tõsiseid majanduslikke või poliitilisi tagajärgi omavaid kindla rühmituse poolt organiseeritud ja suhteliselt kiiresti levivat väärinfot.

Midagi sellist, nagu Nashi üritas Eesti kohta kirjutada ning mis kurvastuseks sai kinnitust meie küberterroristide kohtuprotsessi väärititõlgendamisest:

Ärileht teeb kokkuvõtte:

Suur osa eelmisel kevadel Eesti vastu suunatud võrgurünnetest kirjutanud ning rünnakud isegi maailma esimeseks kübersõjaks ristinud välismaisest meediast on pärast ühte eelmisel nädalal jõustunud kohtuotsust jõudnud järeldusele, et rünnakud saatis korda pelgalt üks tudeng.

Charles Arthur oli kõige kriitilisem:

Well, in that case one has to say that downsizing has hit warfare. For the latest on that attack is that it was done by one kid. In his bedroom. In Estonia. And he’s Estonian er, perhaps Russian. (I await a definitive parsing of his name.)

Wiredi üks blogidest:

‘We Traced the Cyberwar — It’s Coming From Inside the Country!’

Ülaltoodud näide polnud päris see, mida ma massiprovokatsiooni all silmas pidasin, sest (parandage, kui ma eksin):

  • Tegemist ei olnud kiiresti leviva pommuudisega. Kiiresti levimine tähendab minu jaoks uudise edasikandumist küberkeskkonnas tundide, mitte päevade jooksul.
  • See ei tekitanud suurt laiaulatuslikku diskussiooni või lainetust, kui mõned veebiajakirjanikud välja arvata.
  • Kogu uudisebuklett tervikuna ei olnud majanduslikus ega poliitilises mõttes fataalse sisuga. Rahutusi toimub iga nädal, küll streigivad vedurijuhid ja tekitavad pingeid kaevurid või rekkamehed. Inimesed on sellega harjunud, erinevate huvigruppide poolt publitseeritud uudisvaht käib taolise infoga alati kaasas.

Põhimõtteliselt näitab aga see, et pinnas väärinfo liikumiseks on olemas, inimesed ei kontrolli oma allikaid vaid süüakse ja tarbitakse kõike, mida bitid arvutisse toovad. Digiajastu puhul on pigem määravaks saanud aeg ja info edastamise kiirus, mille läbi võib kannatada edastatava sõnumi usaldusväärsus.

Next Posts