Arvutiõpetus koolis eile ja täna

Kui mina kunagi arvutiõpetuse tundides käisin, olid ajad hoopis teistsugused kui praegu. Mäletan, et seisime pingelises ootusärevuses arvutiklassi ukse taga, lootes tutvuda millegi uue ja seniolematuga. Polnud just palju peresid, kus üheksakümnendatel arvuti kodus laua peal oli.

Tunni alguses lubatigi meid klassi, olles eelnevalt andnud allkirja, et nüüdsest hetkest kohustun ma alati istuma tööjama nr. X taga ning kõik, mis selle masina küljest ära kaduda võib, on selle akadeemilise tunni jooksul minu vastutada. Sõltuvalt arvutiklassist olid arvutid 386 masinatest esimese põlvkonna Intel Pentiumini välja. Viimased oli ikka väga kõva sõna ning nende abil võis isegi Internetis surfata. Pentiumite peal töötas minu mäletamist mööda Windows NT Workstation 4.0 operatsioonisüsteem, vanemate masinate puhul võis parimal juhul Windows 3.1 kohata, 386 peal aga tuli Norton Commanderi ja DOS-iga hakkama saada. Ega seal palju vaja polnudki, elementaarne kohalik arvutivõrk töötas, Turbo Pascal (oli vist?) toimis ka. Põhiline aeg sai veedetud muidugi Supaplexi või Civilizationit mängides.

Iagatehs oli õhkkond hoopis teine kui praegu. Kui arvutitega oldi veel siit ja sealt vanemate töö juures või mõnede sõprade juures kokku puututud, siis Internet oli alguses ikka täiesti tume maa. Mäletan, et klassivend küsis pärast esimesi tunde, et "Kuulge, kas teil seal Interneti-klassis Yahoo ka oli?". Yahoo Mail oligi esimene veebipõhine postkast, mida enamik kasutama hakkas. Hiljem ka mail.ee ja email.ee. Veebis surfamine käis ikka Netscape Communicator 4.75 brauseriga, mis tollel ajal oli de facto standard.

Kümmekond aastat tagasi oli igati kohane rääkida arvutiõpetuses Windowsi osadest (aknad, kerimisribad, Start-nupp) ja brauseri komponentidest (aadressiriba, edasi-tagasi liikumise nupud jpm.) ja õppida kodulehekülje tegemist. Või siis ilma Internetiühenduseta klassis harjutada järjekindlalt Wordis tabeleid tegema, dokumentidele pilte lisama ning Excelis summa ja aritmeetilise keskmise leidmise funktsioonidega Eesti rahvastiku üldandmeid töötlema. 386- klassides sai siis vahelduseks veel Pascalis programme ka kirjutatud. Au ja kiitus muidugi selles osas meie arvutiõpetajale, kes tollel ajal tõesti äärmiselt universaalne inimene oli ja igast valdkonnast nii palju teadis, et meile kõike seda demonstreerida. Lõpuni selgeks muidugi ei saanud, kuid see-eest oskas ta selle vähese ajaga (üks paaristund nädalas) meid nii palju suunata, et osad läksidki programmeerimist õppima ning mõned seevastu jäid kodulehekülgedega tegelemise juurde.

Arvutikasutamise uued tuuled

Praegu on ajad kardinaalselt muutunud. Õpilaste jaoks on arvuti ilma Internetiühenduseta praktiliselt sama kasutu kui ilma elektrita. Olen ise näinud, kuidas võrguühenduse probleemide korral arvutiklass imeruttu tühjeneb, Internet on hädavajalik nii koolitööde tegemiseks kui ka meelelahutuseks ja omavaheliseks suhtluseks. Lugesin kuskilt, et tänapäeva arvuti on täpselt samasugune elektroonikaseade nagu mobiiltelefon, mis ilma SIM-kaardita ning mobiilioperaatori teenusteta on täiesti kasutu telliskivi. Arvestades viimase aja arenguid võrgutarkvara osas (Google ja Microsoft Live teenused näiteks), tabab sama saatus ilmselt varsti ka arvutitehnikat.

Kuuldavasti pidi ka Microsoft arendama välja uut võrguoperatsioonisüsteemi ning traditsiooniline Windows koos arvutite kõvaketastel olevate DLL-de ja käivitusfailidega võib ühel hetkel ajalooks muutuda.

Tehnoloogilises mõttes on see suurepärane. Esiteks on võrgutarkvara kasutamise puhul töökohtade haldamine puhtalt administratiivses mõttes palju lihtsam. Kõige olulisem komponent masinas on brauser. Kui see töötab, on muud programmid juba teisejärgulise tähtsusega. Teine pluss on andmesalvestus. Võrgulahenduse puhul pole üldse tähtis, millise arvuti taga oma e-posti lugeda või dokumente ette valmistada. Näiteks Google Docs töötab ühteviisi hästi nii tööl võrku ühendatud sülearvutiga kui ka koduse lauaarvutiga. Ja operatsioonisüsteem pole samuti oluline, olgu selleks siis Windows, OS X või Linux, sest kogu töö käib brauseris ja operatsioonisüsteemist sõltumatute standarditega.

Õpilased on tehnoloogia uute võimalustega hästi kohanenud. Aktiivselt kasutatakse sotsiaalseid võrgustikke (Rate, Orkut, Facebook) sõpradega suhtlemiseks, infovahetuseks ja ühiste ürituste korraldamiseks. Loetakse ja kirjutatakse blogisid nii pikemate postitustena (Blogspot, WordPress, Delfi blogi, Rate.ee blogikeskkond) kui ka mikroformaadis (Facebooki staatused, Twitter). Omatehtud piltide ja videote üleslaadimiseks on kontod Fotoalbumis, Nagis, Flickris, Youtube’is.

Ka õppimismeetodid on teisenenud. Paljud koduülesanded tehakse kollaboratiivse töö vormis, konuslteeritakse klassikaaslastega, vahetatakse valmistehtud töid (ka pooleliolevaid) ning vajalikke materjalie (pildid, sisseskanneeritud dokumendid, joonised, Wikipedia lingid jpm.). Kuna informatsiooni hulk on tohutult kasvanud, on muutunud ka nende infohulkade töötlemise metoodika. Õpilased püüavad üheaegselt lahendada matemaatikaülesannet ja suhelda MSN-is, olla sisse logitud Orkutisse ning kuulata taustaks oma lemmikmuusikat. Kindlasti kannatab selle all analüüsioskus, sest mitme asjaga korraga tegelemine suurendab pealiskaudsust.

Süvenemisprobleemid ei esine ainult õpilastel. Nicholas Carr kirjutas oma blogis, et tal on viimasel ajal hakkanud tekkima tõsiseid probleeme pikemate tekstide lugemisega ning loetule keskendumisega. Inimese teadvus olevat kohandunud töötlema infot selliselt, nagu seda võrgust tuleb – konstantse ühtlase bitijadana. Võrk on muutnud meie lugemisharjumusi ning kontsentreerumisvõimet.

Õpetajate arvutikoolitus

Veel mõni aasta tagasi hakkas tekkima hetk, kus õpilaste ja õpetajate arvutikasutamise tase hakkas ühtlustuma. Tiigrihüppe poolt korraldatud arvutikoolitused õpetajatele aitasid kohanduda Internetimaailmaga, õpetasid e-posti kasutama, faile haldama ning tunnimaterjale arvuti abil koostama. Praeguseks on aga õpilased taas arvutikasutamises tiigrihüppeliste sammudega eest ära läinud. Arvuti ei ole nende jaoks enam ammu lihtsalt referaadi kirjutamise vahend, see on kodune multimeedia- ja kommunikatsioonikeskus.

Täiskasvanute ning noorte arvutikasutamise harjumused on seega nagu öö ja päev. DT Blogist lugesin Synovate uuringust, kus 58% täiskasvanutest pole teadlikud sotsiaalvõrkudest. Arvan, et ka teiste uue meedia valdkondade kasutamisega täiskasvanute poolt on samamoodi.

On selge, et tänapäeva õpilasele tuleb arvutist rääkida sootuks teise nurga alt, kui meile seda omal ajal tehti. Olukord on infotehnoloogia maailmas on sootuks teine, kui ta oli kümmekond aastat tagasi. Praeguse aja õpilased on juba need lapsed, kes on sündinud, hiir näpus ja klaviatuur kaelas. Seega tasuks olulisel määral üle vaadata, kui palju on mõtet aega kulutada Windowsi ja brauseri k
omponentidele, kui esimese asemel võib arvutis olla sootuks Linux või OS X ning brauseriga ja selle toimimisega on ta kursis juba maast madalast alates.