Noored digitaalse meedia tõmbetuules

Viimase viie aasta jooksul on 16-24-aastaste noorte hulgas Interneti kasutamise osatähtsus kasvanud pea sajaprotsendiliseks – Statistikaameti andmetel kasutab 98% sellesse vanuserühma kuuluvatest Eestimaa elanikest Internetti, rohkem kui pooltel leibkondadest on kodus võrguühendus olemas¹. Tänapäeva noored ei käi enam võrgus "surfamas", nad on sõna otseses mõttes sinna ühendatud. Kas või 24 tundi päevas, 7 päeva nädalas ning mobiilseid seadmeid kasutades ka sõltumata oma asukohast. Kuidas mõjub pidev online olemine inimpsüühikale, kuidas ta suudab võrgust tulevast infohulgast end läbi närida?

Järjest sagedamini kuuleme hüperaktiivsetest lastest, kelle tähelepanu on hajutatud, kes ei suuda üle kümne minuti paigal püsida ning kelle jaoks mõne lehekülje õpikuteksti läbilugemine on tohutu katsumus. Millest on need probleemid tingitud?

Neid mõjutab ümbritsev informatsioonist tulvil keskkond, mis kaasaja noorte jaoks väljendub peamiselt infotehnoloogilistes lahendustes – eelmise sajandi alguse ajalehebuumi ning 60.-70. aastate televisioonikultuse võib tänaseks päevaks ära unustada. Ajalehed on kolinud võrku, televisioon samuti. Mõni ime, et noorte jaoks on kõige lihtsam info hankimise viis Internet. Milleks minna raamatukogusse ja kulutada seal tunde, tellides raamatukogu hoidlatest vajalikke teoseid ning otsides infot, kui sama töö teeb Google ära mõnekümne sekundiga?

Selline info otsimine on ilmselgelt kiire ja mugav. Erinevalt raamatukogust on aga Internetis olev sisu kontrollimatu. Võlts- ja valeinformatsiooni sisaldavad lehed on samaväärselt kättesaadavad koos autoriteetsete ja mainekate saitidega. See aga tähendab, et ühe infopäringu kohta saabub tuhandeid ja tuhandeid vasteid, nendest õige leidmine võib ootamatult raskeks kujuneda. Lisaks on vaja infootsijal läbi lapata kümneid võrgulehekülgi ning igaühe põhjalikul läbilugemisel ilmselt lõpptulemuseni ei jõutakski. Mis omakorda tähendab, et võrgukasutajatel on tekkinud infohulkadega toimetulemiseks kaitsemehhanismid. Need võimaldavad kiire pilguga diagonaalselt lugedes aru saada, kas leitud lehed vastavad otsitule või mitte. Selline valulävi on vajalik, et mitte informatsiooni üleküllusesse ära uppuda.

Kiire ja hüplev pealiskaudne lugemine võib aga kurjasti kätte maksta, kui lugejalt eeldatakse mahukamate materjalide analüüsimist ja teemaga põhjalikumalt tutvumist. Nicholas Carr kirjutas aastataguses artiklis "Is Google Making Us Stupid", et mahuka materjaliga töötamise probleem ei esine mitte ainult noortel, vaid pea kõigil vanuserühmadel, kes võrgumeediat tavapärasest suuremates kogustes tarbivad². Tema sõnul kipuvad mõtted laiali jooksma juba pärast paari-kolme lehekülje lugemist ning raamatu kättevõtmine on lootusetu üritus.

Eks igal ajajärgul ole oma hädad. 14. sajandil võitlesid inimesed katkuga, 17. sajandil nõidadega, 20. sajandil iseendiga ning 21. sajandil omaenda toodetud informatsioonihulgaga. Igal ajajärgul toimunud protsessid on selle aja noori muidugi mõjutanud.

On selge, et meie info absorbeerimisvõime ning ajutöötsükkel on muutunud. Aju tööprotsess on ühe allika läbitöötamise tükitöölt liikunud "industrialiseeritud" ajastusse, kus informatsioon tormab konveieril meist pidevalt mööda ning meie ülesanne on õigel ajahetkel see lindilt kätte krabada ja seda oma huvides rakendada. Piltlikult võiks öelda, et nn. vana meedia kuulub tükitootmise perioodi, Internet, veebilehed ja klassikaline RSS aga informatsiooni saamise mehhaniseeritud ajajärku.

Ajaloost on teada, et industrialiseerimisele on järgnenud infoajastu. Kuidas seda aga ette kujutada indiviidi informatsiooni tarbimise seisukohalt? Informatsiooni tarbimises saabub infoajastu hetkel, kui meieni hakkab jõudma täpselt see teave, mis meid huvitab. Praegu on tarbija see, kes teostab selektsiooni ning sõelub infovoost välja talle vajaliku materjali. Filtreerimist kasutatakse praegugi, kuid pigem on see ühe keskkonna põhine. Amazon pakub näiteks toote ostmise järel küll teavet, milliseid raamatuid kasutaja veel osta ja lugeda võiks, kuid see on piiratud konkreetse teenustekomplektiga, antud juhul siis raamatutega. Nn. sotsiaalsed veebilehed nagu Reddit, Digg, Slashdot koondavad küll kokku erinevat võrgus olevat infot, kuid filtreerimise töö tuleb ikkagi kasutajal või portaali haldajal ära teha. Ehk on semantiline veeb see, mis muudatusi toob ja Web 3.0 võlusõna, mis kõik kasutajat huvitavad teenused üheks isikupäraseks komplektiks kokku koondab. Eks me näe.

Kaasaegne, 21. sajandi õppiv noor toimetab igapäevases elus täpselt samamoodi nagu protsessor arvutis. Igal ajahetkel tegeletakse paralleelselt kolme-nelja tegevusega, hüpates ühelt teisele, sõltuvalt sellest, milline protsess parasjagu tähelepanu vajab. Kooliõpilase koduste tööde tegemine toimub tavaliselt arvuti taga, kus mängib Winamp, on lahti MSN, Youtube ja Twitter. Google ja Wikipedia aitavad leida vastuseid nii füüsika termodünaamika II seaduse sõnastuse kui ka tundmatute aminohapete ülesehituse kohta. Koolitööde tegemine toimub samaaegselt MSN-is suhtlemise, muusika kuulamise ja videote vaatamisega. Ei pea olema erialaspetsialist, et taibata kui pealiskaudseks ja vaimselt koormavaks muutub pidev tähelepanu ümbersuunamine. Nii nagu arvutiprotsessor, ei suuda ka inimaju teha kahte tähelepanu nõudvat tegevust paralleelselt. Arvutis toimub ümberlülitumine nanosekunditega, meie aju on aga siiski palju inertsem ning tähelepanu uuestikoondamine võtab aega. Kui e-kirja kirjutamise katkestab telefonikõne, kulub nii mõnigi hetk, et pärast selle lõppemist pooliku kirja mõte uuesti üles leida ja sõnum valmis kirjutada. Efektiivse ajaplaneerimise koolitused alustavad sageli sellega, et paluvad telefonid välja lülitada ning e-posti lugemise programmid sulgeda. See hea harjumus aitab tohutult säästa aega, sest pidevalt lahtihüppavad teated uute sõnumite saabumisest ei saa enam mõtteid mujale viia. Nii võiksid ka kooliõpilased oma kodutööde tegemise ajaks vähemalt MSN-i ja arvutimängu kinni panna. Ilmselt saaksid siis ka keemiaülesanded kiiremini tehtud, kui segavaid faktoreid poleks…

Kuid kes ütleb, et tänapäeva noorte aju sedasi programmeeritud on? Sotsioloogide hinnangul on alates 1980. aastate keskpaigast kuni tänapäevani sündinutega tegemist täiesti teistsuguse põlvkonnaga, kellel pole vanade väärtushinnangutega ega arusaamadega midagi ühist. Neid nn. Y-generatsiooni inimesi on kasvatanud võrgustik, feim ja kommunikatsioon. Nende jaoks ei ole oluline töötada ühel töökohal pool sajandit, nad ei usu raske tööga rikastumise võimalusse. Y-generatsioon ei ela selleks, et tööd teha, vaid töötab selleks, et ära elada. Oma tööandjast väärtustavad nad rohkem sõpru ja seda subkultuuri, kuhu kuulutakse. Rikastumise vahendiks ei ole enam töö, vaid suhtlusvõrgustikus olevad inimesed, kelle abil tulutoovaid tegevusi leitakse. Tegelikult väärtustavad uue aja noored raha ja hüvesid tunduvalt rohkemgi kui vanemad põlvkonnad, kuid see on seotud pigem oma ühiskondliku positsiooni hoidmisega ja parandamisega. Noorele on uus stiilne telefon märksa tähtsam kui uued tuhandeid kroone maksvad põrandavaibad elutoas.

Ka Internetis on kõige tähtsam kuuluda kommuuni ning saavutada võimalikult hea reputatsioon. Lause "Kui sind ei ole võrgus, siis sind ei ole olemas" kehtib nende puhul tõepoolest sajaprotsendiliselt. Kui beebibuumil sündinud kirjutasid uue tuttava leidmisel tema andmed märkmikku, nende lapsed ehk X-generatsioon mobiiltelefoni, siis praegused noored küsivad esimese küsimusena iPhone’i taskust võttes, et mis su Orkut on. Muuseas, eitava vastuse korral järgneb küsimus: "Aga reit on ve?". Ning kui ka siis pearaputus tuleb, tehakse suured silmad ja siira arusaamatusega tahetakse teada, et "miks siis nii?".

Sotsiaalsete kommuunide osatähtsust Eesti noorte hulgas tõestab Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi poolt korraldatud 2007. aasta uuring³. Enamikul küsitlusele vastanud noortest oli profiil mõnes suhtluskeskkonnas. Märgatavalt vähem peeti oma kodulehekülge või ajaveebi. Viimaste pidamine vajab aega ja tähelepanu, leitakse, et niikuinii pole midagi öelda ning keegi seda ju ei loe ka. Kõik tegevused on seotud enda nähtavakstegemisega omaealiste hulgas, mitte lihtsalt oma mõtetele väljundi otsimisega. Pea pooled profiiliomanikud ütlesid, et registreerisid oma kasutaja keskkondades sõprade eeskujul, teine pool kasutajaid soovis uusi sõpru ja tuttavaid leida. Enda sobitumine sotsiaalsesse võrgustikku on kaasaja noore jaoks üks tähtsamaid ülesandeid. Kaaslaste arvamus on teismelistele alati olulist rolli mänginud, kuid Internetis omandab see hoopis suurema mõõte, sest tutvus- ja suhtlusringkond on muutunud laiemaks kui kunagi varem. Mõnede noorte profiilides on üle tuhande kontakti, mis ületab kaugelt tema vanemate terve elu jooksul kogutud tutvusringkonna. On selge, et tuhandepealise auditooriumi ees tuleb hea välja näha, isegi kui see auditoorium on pelgalt virtuaalne. Seetõttu hindavadki noored oskusi ja vahendeid, mis head positsiooni saavutada ja hoida aitavad. Peetakse tähtsaks head välimust, trendikaid riideid, arvuti kasutamisel foto- ja videotöötluse oskust.

On paratamatu, et kommuunides saab määravaks vorm: farss, mida etendatakse selleks, et huntide sekka sattununa edukalt ulgudes nende hulka sulanduda ja ellu jääda. Suuremal või vähemal määral püüavad kõik kogukonna liikmed ühisele nimetajale alluda, et mitte kõrvale heidetud saada. Tulemuseks ongi vormimäng, kus tegelik sisu on teisejärguline.

Ka kooliülesannete juures kipub vorm sisu üle domineerima. Arvutil koostatud koduste ülesannete puhul on näha, kui suurt rõhku panevad õpilased mulje avaldamisele visuaalefektide ja liigkujundatud tekstidega. Järjest vähem püütakse luua kvaliteetset ja originaalset sisu. Kirjatööde esitamist alustavad enamik õpilasi tekstitöötlusprogrammis paberipaigutuse, taustavärvi ning kirjastiili valimisega. Pahatihti kipub ka töö sisu olema vaid vormikohane, koosnedes suures mahus Internetist kopeeritud materjalidest või nende tõlgetest. Ei aduta allikmaterjalile viitamise olulisust ning motiveeritud mahus tsiteerimise vajalikkust. Õpilaste lemmikviidete hulka kuuluvad kindlasti Google ja Wikipedia, mida kasutatakse üliagaralt selleks, et nõutud kodutöö vähese vaevaga kokku kopeerida-kleepida. Varem eeldas kas või referaadi kirjutamine tööd raamatukogus mitme erineva allikaga, sest raamatukogu otsinguvõimalused pole nii filigraansed kui Google’i omad. Tänapäeval pole harvad juhused, kus terve referaadi sisu võib leida selle pealkirja otsingumootorisse sisestades ja "I’m feeling lucky" nuppu vajutades. Digitaalse info kopeerimise lihtsus ja mugavus suurendab plagiaadiefekti drastiliselt.

Probleem on nii tõsine, et näiteks Brightoni Ülikooli professor Tara Brabazon keelas poolteist aastat tagasi oma tudengitel Wikipedia ja Google’i kasutamise ning nendele viitamise. Tema nimetas nähtust Google’i Ülikooliks ("The Univesity of Google"). Tõenäoliselt muutub probleem ülikoolides aina tõsisemaks, sest Y-generatsiooni noored, kelle jaoks on Wikipedia muutunud primaarseks infoallikaks, hakkavad järjepanu tudengiikka jõudma. On see väärtushinnangute muutus, noorte ignorantsus või kellegi tegemata selgitustöö?

Ilmselt nii ühte kui teist. Ei tasu unustada, et tegemist on põlvkonnaga, kes on digitaalse meedia keskel üles kasvanud. Nende arusaam info kättesaadavusest ja infoga manipuleerimisest on teistsugune kui vanemal generatsioonil. Ühest küljest on noored teadlikud, kui lihtne on võrgus olevat infot võltsida ning oma suva järgi kujundada. Kommuunides tehakse seda pidevalt, näiteks kasutatakse pilditöötlustarkvara enda fotode kenamaks töötlemisel, samuti leidub neid, kes kasutavad abiprogramme selleks, et oma profiili külastatavust tõsta või loovad libakontosid enda populaarsusindeksi suurendamiseks. Samasuguse võrgumeedia tarbimisel aga unustatakse ära, et ka teised sisuloojad kasutavad analoogilisi võtteid ning seetõttu võib info olla kallutatud või suisa ebakorrektne.

Lisaks on vaba aja ahvatlused ja mitmekülgse sisustamise võimalused muutnud koolitöö veel tuimemaks, tüütumaks ja igavamaks kui ta seda ealeski enne olnud on. Õpilased püüavad iga hinna eest võimalikult vähese vaevaga oma kodused ülesanded ära teha, sest sõbrad, sotsiaalne võrgustik ja digimaailm kutsuvad aega veetma. Kui varem polnud kodus õhtuti võimalik peale televiisorivaatamise ja raamatulugemise suurt midagi muud teha, siis Interneti ja arvutite levik kodudesse on imetabase digimaailma tagatuppa toonud.

Pealtnäha turvaliselt koduseinte vahel oma digitaalsesse kommuuni loodud sisu võib aga samuti probleeme põhjustada. Info salvestatakse ikkagi võrku ning see ei pruugi jääda ainult suhtlusvõrgustikuga liitunud kasutajate keskele, vaid on nähtav ka kõigile teistele külastajatele. Youtube’i videod, Orkuti fotod, Rate.ee kommentaarid ja ajaveebipostitused – need on kõik salvestunud avalikku küberruumi kõigile vaatamiseks ja lugemiseks. Google indekseerib armutult ja halastamatult igasuguse uue materjali, meeldigu see autorile või mitte. Hetkest, mil failid on keskkonda salvestatud või on postitamise nuppu vajutatud, võib sisu jäädavalt kustutamine võimatuks osutuda. Kui ka otsingumootorid infot ei salvesta, oli näiteks Facebook’i keskkonnal kombeks kasutajate poolt kustutatud pilte mitte eemaldada, vaid oma serverites alles hoida⁴. Muidugi on tore ka kümnekonna aasta pärast meenutada sündmusi ja nendega kaasnenud emotsioone, kuid kahjuks ei pruugi ei ühed ega teised nii meeldivad olla ja profiiliomaniku reputatsioonile kasuks tulla. Ilmselt on tulevikus tekkimas olukord, kus kõmulehed kaevavad Interneti-arhiivides, et leida värskelt valitud presidendi lõpupeopilte või kunagisel sünnipäeval telefoniga salvestatud kahtlase väärtusega videot.

Teine lugu on sisuga, mis on loodud inimese poolt, kes meie hulgast lahkunud on. Digitaalne ajastu võimaldab säilitada kogu suhtlust, väikseimast e-kirjast kuni kommentaaride, piltide ja sotsiaalse võrgustiku kontodeni välja ka pärast selle omaniku surma. Kunagi varem ei ole sellist hulka argipäevast infot inimese kohta talletatud. Oktoobri lõpus teataski Facebook, et sõprade või sugulaste soovi korral arhiveeritakse teatav osa kadunud kasutaja andmetest⁵. Sellist tüüpi konto ei ilmu soovitatud kasutajate nimekirja ning otsingutulemuste hulgas kuvatakse profiil ka vaid juhul, kui otsingu on teostanud kadunu kontaktide nimekirjas olev kasutaja. Digitaalse jälje säilimine, säilitamine ning sellele ligipääsemine on väga tundlik teema, mis alles vajab lahendamist. Valdav osa isikustatud portaale ega võrgustikke pole veel selle küsimusega tegeleda jõudnud. Samas on võrgukeskkonnas endale teise kodu leidnud noortele lahkunud kaaslase profiil seotud isiklike mälestustega, mida suure tõenäosusega soovitakse alles hoida ning samas blokeerida sisselogimise, muutmise ja konto kustutamise võimalus.

Läbi aegade on noori lisaks eakaaslastele mõjutanud ka vanem põlvkond. Mõjutusi kodunt ja koolist ei tohi alahinnata. Seda tähtsam on vanemate ja õpetajate roll ka õpilaste suhtumise kujundamisel uude meediasse. Paraku on siin aga tegemist tõelise digitaalse lõhega: enamikul vanematest pole suurt ettekujutust, mida nende lapsed võrgus teevad ning õpetajad ei oska samuti virtuaalkeskkonna ohtudele piisavalt tähelepanu pöörata. Eesti pidavat olema üks neid Euroopa riike, kus vanemad tunnevad kõige vähem huvi oma lapse arvuti- ja Internetikasutuse vastu. Küberruum tundub kui eraldi maailm, mis on senisest ühiskonnast kivimüüriga eraldatud. Paraku see nii ei ole. Tihti leiavad võrgus tekkinud suhted ja probleemid lahenduse reaalses maailmas või, vastupidi, kanduvad reaalsest maailmast üle võrgukeskkonda. Kellegi kiusamine koolis jätkub tihti suhtluskeskkonnas mõnitavaid kommentaare kirjutades või mobiiliga norivaid SMS-e saates. Lapsed kasutavad vanemate antud raha selleks, et Internetis salaja omavahel pokkerit mängida, Rate.ee-s virtuaalraha või võrgumängus sõbra heale järjele "leveldatud" tegelaskuju ära osta. Nii või teisiti ei ole võrgu- ja pärismaailm üksteisest enam ammu isoleeritud. Sõprugi leitakse mõlemast. Internetis on aga võimalik esineda kellena iganes: noorena või vanana, sõbrana või klassikaaslasena, mehe või naisena. Teadagi kasutavad seda eakaaslased üksteise lollitamiseks, kuid mitte ainult. "Hispaanlanna" juhtum⁶, kus 22-aastane hispaanlasest noormees muu hulgas ka Eestis pärit noorukeid ahistas, on üks kurvemaid näiteid. Viljandi noormehe enesetapp, mis tõenäoliselt oli tingitud just sellesama "hispaanlanna" tegevusest⁷, näitab ühelt poolt kui haavatavad ja kaitsetud on noored võrguahistamise ees; teiselt poolt aga ka seda, kui reaalseks ja traagiliseks võivad esialgu süütud virtuaalsed suhtlused areneda.

"Welcome to the desert of the real," ütles Morpheus Neo’le kultusfilmis The Matrix, kui oli ära näidanud kõik õudused, mida masinad inimkonnaga olid teinud. Mõned kaasaja filosoofid arvavad, et me elamegi juba maailmas, kus inimkonda kasutatakse meie endi teadmata ära mõne kõrgema intelligentsitasemega olendi huvides. Kuulugu see idee skeptikute jaoks pealegi fantastika valdkonda, ent meie sõltuvus infotehnoloogiast suureneb silmnähtavalt iga päevaga ning seda peaks ka kõige suurem skeptik märkama. Eks seegi on teada väljend, et iga asi on kasulik senikaua kuni ta meile kahjulik ei ole. Meid ümbritsev infotehnoloogia muudab elu kindlasti mugavamaks. Internet on vaatamata oma pahedele siiski mõõtmatult suur infopank, mis uueneb ja täieneb pidevalt. Kui teadus- ja väärtkirjandust tuleb otsida ikkagi veel raamatukogust siis lihtsatele küsimustele nagu "Kes oli Egiptuse jumal Osiris?" või "Mida tähendab inglisekeelne sõna masterpiece?" leiab vastuse kiiresti ja hõlpsalt võrgust. Internet rahuldab suurepäraselt tavainimese teadmisjanu, kes ei otsigi maailmast absoluutset tõde ega sajaprotsendiliselt kontrollitud faktidele rajatud teooriat. Sotsialismi ajal tegelesid suuremad päevalehed hullema ajupesuga kui praegune SL Õhtuleht ja Elu24 kokku. Vahe oli muidugi selles, et nõukogude ajal teadsid kõik, millises mõõdus propagandaga tegu oli, praegune kollane ajakirjandus uuristab aga vaikselt ent sihikindlalt väikese ussikesena meie väärtushinnangute püramiidi alumisi kihte.

Hullem lugu on sõltuvusega, mis on tekkinud mugavusest tehnoloogia pruukimisel. Noored ei kasuta enam telefonimärkmikku, kõik kontaktid on mobiiltelefonis. Samuti tuletab telefon meelde sünnipäevi, kohtumisi, äratab hommikul helinaga ning uinutab õhtul sinna salvestatud muusikapaladega. Telefoniga saab pilte teha, sõnumeid saata, MSN-is suhelda, Twitteri hüüatusi postitada – tegemist on seadmega, mis muudab sind digimaailmas nähtavaks igal ajal ja igal pool, kus mobiililevi on. Mis tähendab muidugi seda, et kui telefon peaks kaduma minema, on kaduma läinud ka telefoniomaniku isiklik elu. Tahaks sõbrale helistada, kuid ei tea numbrit. Tahaks tunniplaani või sõiduplaani vaadata, aga seda pole ju kuskile üles kirjutatud, sest kõik oli telefonis olemas. Oli aeg, kus noored käisid, telefon näpu vahel ringi selleks, et eakaaslastele muljet avaldada. Praegu sunnib nii käituma sissekodeeritud vajadus olla kõigile igal ajal nähtav ja kättesaadav. Ammu enam ei lülitata telefoni välja ega panda seda hääletu märguande peale. Äkki jääb mõni oluline kõne tegemata või sõnum õigel ajal saamata. Online olemine on eesti noore jaoks üks inimõigustest. Kehtestage uuesti pärisorjus või sunnismaisus aga peaasi et võrguühendust ära ei kaota.

Digitaalse meedia kasutamise ja võrgus toimetamise mätta otsast vaadates saab mõiste "Teine Eesti" sootuks uue tähenduse. Noored elavad juba ammu võrgumaailmas, nende vanemad aga dinosaurustena kiviajas, paberi-pliiatsi ja helendava teleriekraani valgel. Selliselt on raske olla noortele abiks ja toeks, kujundada nende suhtumist digitaalsesse meediasse ning õpetada neid võrgus käituma samamoodi nagu õpetatakse käitumist reaalses maailmas. Sama roll on ka õpetajatel, kes peaksid koolis õpilasi suunama korrektse võrgukasutuse poole ning vajadusel meenutama netiketi mõistet ja põhireegleid. Väide, et mina sellest arvutist midagi ei tea ning mina teda ei kasuta, on küüniline inimeste puhul, kes peavad õpetajaameti või lapsevanema rolli tõttu noortega suhtlemise käigus ka infotehnoloogiaga kokku puutuma. Võimatu on suunata ja juhendada noort inimest valdkonnas, millest ise midagi teada ei taheta. Jaanalinnu kombel pea liiva alla peitmine on sama lihtsameelne kui oodata digimaailma pöördumatut kadumist. Infotehnoloogia on tulnud, selleks et jääda. Nüüd oleks oluline osata selle tehnoloogiaga õiges konsistentsis koos eksisteerida ja seda enda huvides maksimaalselt ära kasutada enne, kui tehnoloogia meie üle täielikult võimust võtab.

Kas noorus on taas kord hukas? Digimaailma poolt alla neelatud ja ära neetud? Vaevalt küll. Esiteks tundub igale põlvkonnale, et vanasti oli rohi rohelisem ja taevas sinisem. Rohu rohelisuse ja taevasinaga võiks ju nõustudagi, põlvkondade vahelised erinevused on aga alati jäänud. Noored ei ole hukas, elu on lihtsalt edasi läinud. Noorte inimeste käitumine ja suhtumine on muutunud, adapteerunud infoühiskonna nõuetele ja seadustele. Sellele vaatamata on kas või enesealalhoiuinstinkt ja vajadus turvatunde järele sama fundamentaalne kui vajadus süüa ja magada. Miks siis mitte pakkuda kaasaja noortele lisaks igaõhtusele toiduportsjonile ka kodusoojust ja turvatunnet, mitte lasta neid päevast-päeva netiavarustesse hulkuma? Füüsiline kohalolek kodus ei anna tänapäeval mingit garantiid mentaalse kodusviibimise kohta. Mõni ime, et noored leiavad endale huvipärase tegevuse võrgus, kui kodus neile piisavalt aega ei pühendata. Juba väikelapse kasvatamisel tuleks üles saada kiusatusest televiisorile lapsevanema roll delegeerida, see maksab tulevikus valusalt kätte. Loomulikult tuleb arvestada muutunud väärushinnangutega ning eakaaslaste survega, kuid mõistliku kompromissi leidmisel reaalse ja virtuaalse maailma vahel tasuks noore inimese tulevikku silmas pidades pisut ikkagi vaeva näha.

Essee on kirjutatud Tallinna Tehnikaülikooli aine Võrgurakendused (IDK0040) raames.