Virtuaalsest karjast kogukonnaks

Juba ürgaegadest saadik on inimesed eelistanud elada rühmades. Koos tegutsemine annab turvatunde ja võimaldab asju kiiremini valmis saada. Karujahti on oluliselt lihtsam korraldada pigem mitmekesi kui üksinda. Samuti on hoogtöö korras kergem paigaldada majale uus katus või koristada metsa alt sinna kogunenud prügihunnik. Ka kaljuronimist või lumelauasõitu on mõistlikum teha mitmekesi. Vähemalt on siis olemas keegi, kes õnnetuse korral kaaslase üles vinnab või välja kaevab.

Lisaks eelnevale on rühmal ka sotsiaalne aspekt. Suhtlemine kaaslastega rahuldab kommunikatsioonivajadust ning loob mentaalset sünergiat. Iga indiviidi saavutusvajadus on tihti kogu gruppi edasiviiv progressiivne jõud, mis, tõsi küll, liialdades ka kogukonna jaoks saatuslikke pingeid esile kutsuda võib.

Ka digitaalses ruumis püüavad kasutajad samu mustreid järgida. Otsitakse mõttekaaslasi oma nägemustele ja ideedele või abikäsi mõne töö ärategemiseks. Olgu see siis katuselappimine või väikene tarkvaraprojekt. Kaasaegne digitaalne meedium on hea vahend kogukonna tekkimiseks. Näiteks koondab veebisait http://stackoverflow.com/ oma ala eksperte, kes erinevates valdkondades abivajajaid hea meelega aitavad.

Säärane veebikeskkond eeldab aktiivset tuumikut, kes hoolitsevad selle eest, et küsimused ka vastused saaksid ning veebisait soiku ei jääks. Aktiivsete kasutajate tekkimisele aitab kindlasti kaasa ajatu aeg, mis tähendab, et kogukonna liikmed saavad suhelda sõltumata kellaajast – veebileht on alati avatud ning eri kontinentide ajavahe ei ole takistuseks. Samuti aitab kogukonna tekkimisele ja püsimisele kaasa inimeste mitmesugused iseloomuomadused. Aktiivsed kasutajad on suhtlemisaltid, neile meeldib teisi aidata, olla tähelepanu keskmes, omada kogukonnas mõjukamat positsiooni. Meeldiv on anda oma panus dünaamilise virtuaalmaailma kujundamisel ning tunda rahulolu sellest, et on oldud osaline uue ja populaarse teenuse tekkimisel, mida teised kasutajad hea meelega tarbivad. Inimestele meeldib tunda end vajalikuna ja kaasatud olevana.

Stack Overflow lehel piisab vaid küsimuse postitamisest, kui õige pea pakutakse teiste kasutajate poolt ideid, kuidas probleemi lahendada. Nii küsija kui teised lugejad saavad vastuseid hinnata, samuti saab küsimuse esitaja ära märkida vastuse, mis temal probleemi lahendada andis. Punktide kogumine on ühtlasi motivaator anda häid ja kvaliteetseid vastuseid ning tagab seeläbi kogukonna teatava isereguleeruvuse. Lisaks saab vastuseid kommenteerida, kuid erinevalt mõnest teisest populaarsest leheküljest, ei ole võimalik tekitada hierarhilisi kommentaare.

Muidugi on selleks kõigeks vaja tehnilist platvormi. Kuid pilveteenuste levik ning valmistarkvara paljusus ei ole virtuaalse kogukonna tekkimisel ilmselt ammu enam peamiseks takistuseks. Pigem on selleks oskus luua midagi erilist, mis tulevast keskkonda juba olemasolevatest eristab. Samuti tuleb ära teha vaevaline töö esmaste mõttekaaslaste leidmisel, et tekitada esmane aktiivne kasutajaskond. Lumepalliefekti juures ongi kõige raskem see, et esmane väike pallike ise kokku pressida ja veerema lükata. Edasi tuleb vaid hoolitseda, et ettevõtmise entusiasm ja hoog ei raugeks ning hädavajalikud vahendid (näiteks serveri võimsus, salvestusruum) piiravaks ei saaks.

Stack Overflow loomist kirjeldavad selle mõlemad asutajad Joel Spolisky kui Jeff Atwood kui otsest vajadust korraliku IT-alase küsimuste-vastuste veebisaidi järele. Teha midagi mugavamalt, paremini ja teistmoodi kui senini on oluline eeldus mistahes sünergilise protsessi tekkimisele. Uus mugav teenus meelitab juurde aktiivseid kasutajaid, kes oma teadmiste jagamisega tõstavad selle intellektuaalset kvaliteeti ning populaarsust, mis omakorda toob juurde täiendavaid kasutajaid.

Piisava kasutajaskonna saavutamisel on hädavajalik, et kogukonnas tekiksid omad reeglid, mida sinna kuulujad peavad täitma. Stack Overflow korral jõuti sellisele tõdemusele ligi kaheksa kuud hiljem. Ilma sisemisteta reegliteta kogukond meenutab lihtsalt tavalist karja, kus püütakse üksteisest üle karjudes end kuuldavaks teha. Ilmselgelt ei ole selline kogukond püsimisele määratud.

Seega sarnaneb elujõulise virtuaalse kogukonna loomine mõneti universumi tekkega, kus mitte millestki tekkis õigel ajahetkel ning õigete komponentide koosmõjul ühtäkki midagi väga suurt võimast. Kuid nii nagu ütleb universumi loomise kohta füüsik Edward P. Tryon, “pole keegi tegelikult loendanud ka nurjunud katseid”, ei ole ka meil täpselt teada nende kogukondade arv, kes vaatamata ponnistustele püsima jäänud ei ole. Küll aga on digitaalne maailm andnud võimaluse piisava panuse, hea õnne ja paraja annuse tehniliste oskuste korral olla loojaks sellele uuele ja suurele, mille digitaalne põlvkond avasüli vastu võtab.

Next Posts