Üks Internetiajastu uutest nähtustest on veebilehtede silidistamine. Lehe külastaja saab märgendada temale sobivat materjali, et seda rühmitada ja hilisematel otsingutel hõlpsamini leida. Muuhulgas peaks säärane tegevus aitama ka erinevatel süsteemidel seonduvast sisust paremini aru saada.
Heaks näiteks kasulikust märgendamisest on mitmesugused veebipõhised järjehoidjatesüsteemid. Siinkirjutanul on rohkem kokkupuuteid Diigoga. Veebiteenus võimaldab salvestada lehtede järjehoidjaid, lisada annotatsioone ning ühtlasi varustada iga kirje märksõnadega, millele lehe sisu vastab. Märksõnade põhjal saab salvestatud järjehoidjaid grupeerida ning teostada otsingut. Ilma selle lisavõimaluseta oleks raske kirjeid liigitada, sest üks salvestatud viide võib sisaldada infot mitme kasutaja kontol oleva märksõna kohta. Klassikaline kataloogipuu oleks seetõttu antud teenuse puhul mõeldamatu. Folksonoomiline lähenemine toimib aga ideaalselt.
Taksonoomiate kasutamine on viimasel ajal sama populaarne sõnapaar kui Web 2.0. Veebiteenuse loomisel tuleks mõelda, kas sellest ka tegevusele lisaväärtust tekib. Vastasel korral võib algselt hea idee ja omajagu arendustegevust nõudnud funktsionaalsus sootuks äraspidist kasutamist leida. Näiteks on ka kunagi ülipopulaarses rate.ee keskkonnas võimalik oma profiili juurde märksõnu lisada. Portaali kasutajaskond on aga leidnud märgendite abil võimaluse oma sotsiaalse positsiooni, maailmavaate või hoopiski noore inimese murrangulise perioodi eksponeerimiseks. Selle tulemusena leidub piisavalt suur hulk konto omanikke, kelle profiililehtedel esineb märgendeid lihtsalt nilbetest sõnadest karistusseadustiku alla kuuluvate lausejuppideni.
Seega nõuab efektiivse ja kasuliku märgistustehnoloogia rakendamine ühelt poolt pisut hiromantlikku ettenägemisvõimet tulevaste kasutajate käitumise kohta. Teiselt poolt aga ka kasutajatelt teadlikku ja sihipärast rakendamist, mis omakorda tervele kogukonnale lisaväärtust annab.