Jagamise rõõm

Inimühiskonna ja tsivilisatsiooni arenguga on jagamise mõiste muutunud kitsamaks. Tule ümber istunud ürgsed kogukonnad jagasid omavahel kõike – relvi, eluaset, toitu. Hilisemad klassiühiskonnad on seda kommet järjekindlalt välja juurinud. Tõsi, jagamine toimus, kuid sageli mitte vabatahtlikult. Kirikukümnist maksid kohustuslikus korras kõik. Vastuhakk tähendas karmi karistust nagu ka vastuhakk mistahes autoritaarsele riigikorrale. Demokraatia ja enesemääramine andis sõna-, usu– ja väljendusvabaduse. Kapitalistlik ühiskond on aga jätkuvalt kultiveerinud mõtet, et jagamise rõõm tähendab tegelikult saamata jäänud tulu oma pangakontol. Seetõttu on vabatahtlik panustamine ühiskondlikku tegevusse pikka aega tundunud mõttetu aja- ja ressursiraiskamisena. Enesehävitusliku tegevusena, mida rahakad ja edukad mõista ei suuda ning pigem vaid veidrike tähelepanuvajaduseks peavad. Informatsiooni ja teadmiste jagamine on mõttetu nonsenss, mida ükski tervemõistuslik inimene ometigi ei teeks? Kui siis vaid õpetajaametis ja sedagi vähem kui keskmise palga eest.

Vaba tarkvara loomine seevastu eeldab vaba mõtlemist. Teistsugust maailmavaadet ja tõekspidamisi. Soovi jagada oma teadmisi ning paigutada kollektiivsesse varamusse uusi lahendusi või täiendada juba seal olevat tarkust. Teisisõnu häkkerikultuuri ja häkkerlikku suhtumist. Kes aga on häkker? Patsiga poiss pimedas nurgas pühendunult millegi kallal nokitsemas? Ülimalt tõenäoline. Tõsi, viimasel ajal vist pigem küll ilma patsita. Vabal ajal fantaasiamaailma raamatuid lugemas, kitarri tinistamas või hoopis võitluskunsti harjutamas? Võib-olla. Või hoopis võõrastel meilikontodel ringi nuuskimas ja mobiiltelefoniga Tallinna piletisüsteemist tasuta sõiduõigust välja petmas? Kindlasti mitte! Häkker ei ole kriminaal ja kräkkimisega ta ei tegele. Häkker ei talu mõtetki kuhugi sissemurdmisest või millegi lahtimuukimisest. Häkkeri maine ja reputatsioon seda lihtsalt ei luba. Selle asemel tegeleb ta pigem uute probleemide lahendamise, mõne vaba tarkvara täiendamise-parandamise või sellele juhendmaterjali kirjutamisega. Häkker ei ole kräkker.

Vaba tarkvara arendamine on mahukas ja aeganõudev töö. Tänapäeva arvutiprogrammid pole enam ammu ühe entusiasti hobi korras kirjutatud koodijupid. Sinna on panustatud tuhandeid inimtunde, nähtud suurt vaeva programmi silumise ja testimisega, kasutajaliidese loomise ning dokumentatsiooni kirjutamisega. Vaba tarkvara on temaga seotud kommuuni ühine vili. Kõigi nende nutikate programmeerijate ja disainerite vabatahtliku töö tulemus. Häkkerite töö tulemus.

Tõsi, mitte igaühel pole au end häkkeriks tituleerida. See eeldab programmeerimisoskust, piisavat ning väga tõsist panust häkkeriühiskonda kas vaba tarkvara projektides osalemise, kommuuni postiloendite haldamise, dokumentatsiooni kirjutamise või muu sellele kultuurile kasuliku tegevuse näol. Kuid ka siis võib häkkeriks pidada end üksnes see, kes on mõne teise häkkeri poolt sääraselt ära märgitud. Umbes nii nagu rüütliks löömine eeldas keskajal tõsist pühendumist ja ettevalmistusi. See polnud mitte igaühe jaoks ning mitte igaüks ei saanud sellega hakkama.

Vastupidiselt levinud arvamusele ei tähenda häkerlus tingimata nohiklikkust. Kuigi paljud tõsised häkkerid on loobunud sotsiaalelu elamisest, et pühenduda pigem oma valdkonnas tegutsemisele, ei ole see siiski häkkeriks saamise eelduseks. Nii mõnedki on siiski suutnud oma töö, hobi ja isikliku elu ühendada selliselt, et rahul on nii kommuun, elukaaslane-lapsed kui pereisast või, miks mitte, ka –emast häkker ise. Häkerlus ei küsi vanust, sugu ega usutunnistust. Vahest võiks isegi maailma esimest naisprogrammeerijat Ada Lovelace’i omamoodi esimeseks naishäkkeriks pidada.

Niisiis on häkker kui ühe maailmavaate esindaja teatavas mõttes infotehnoloogilise vabaduse kandjaks. Ilma Richard Stallmanita poleks vaba tarkvara kui terminit olemas, ilma Linus Torvaldsita ei eksisteeriks vaba ja avatud lähtekoodiga operatsioonisüsteemi Linux tuuma ning ilma Eric S. Raymondita ei oleks olemas Hackeri HOWTO-d, millest käesolev postitus ka inspireeritud on. Võib-olla on just tänu häkkeritele säilinud ja isegi suurenenud vaba tarkvara kasutamine, mis ehk kunagi päästab meid autoritaarsete suurkorporatsioonide küüsist ning vabastab iga paari aasta tagant tarkvara kasutusõiguse eest kohustusliku kirikukümnise maksmisest.

Next Posts