Eile leidsin Eesti Päevalehest huvitava arvamusavalduse. Keemiainsener Arne Hannus kirjutab, et Eesti Energia kiidetud alternatiivsed energiaallikad võivad seadmete tootmise käigus saastada palju rohkem keskkonda kui nende kasutuselevõtt saastet ära hoida suudab.
Lugedes meenus kohe ka Jaano-Martin Ots, kes oma blogis kirjutas, kui keskkonda saastav üks jalgrattasõit olla võib.
Kuid jalgrattaga sõitja vajab energiat. Ja 1 toidukalori saamiseks on juba kulutatud vähemalt 15 kütusekalorit, et seda toitu toota. Põllumajandusmasinate nafta, väetisetööstus, pestitsiiditööstus, loomapidamisehitiste küte, loomade väljaheidete ümbertöötlemine, toortoiduainete töötlemise energia, tekkinud jäätmete hävitamise energia, toiduainete töötlemise energia, transpordi nafta, külmhoonete elekter, kaupluste jahutusseadmete elekter ning lõpuks meie kodused külmkapid-pliidid. Ka loomade peeretamine on tegelikult tõsine keskkonnakahjustaja. Jah, vähemalt sama palju kasvuhoonegaase, kui paiskavad Maa atmosfääri autod, lasevad meie tulevased hamburgerid, steigid ja kotletid peeru näol õhku veel enne tapamajja jõudmist.
Sama võiks mõelda ka Tallinna trammi- ja trolliliikluse seisukohast. Üks tuttav mainis kunagi, et mis vahet sellel trollil ja bussil ikka on, saastahunnik on lihtsalt teises kohas.
Kui ökoloogilisusest üldse rääkida, siis võiks iga inimene alustada kas või iseendast. Populistlikus mõttes on ilmselt mõistlikum propageerida küll tuule- ja päikeseenergia kasutamist ning jalgrattasõitu. Viimasel ajal ma näiteks Tallinna südalinnas rattaga liiklemist küll väga ette ei kujuta, sest:
- Autode hulk on märkimisväärselt kasvanud. Leidsin Internetist ühe vastava uuringu kokkuvõtte [PDF], mis on, tõsi küll, kaks aastat vana. Ega selles osas midagi paremuse poole liikunud küll pole.
- Tolmu hulk on südalinnas nii suur, et isegi autos läbi linna sõites eelistan õhuvõtu siseõhu peale reguleerida. Hoiab auto ka seestpoolt puhtamana.
Samas, kui töö lubaks ja oleks n.ö. kellast-kellani, käiks küll bussiga kontorisse ja koju. Säästaks pisut linnaõhku ja närvikulu. Ühistransport peaks sellisel juhul muidugi normaalse sagedusega käima ning hommikused õudusunenöod puupüsti täis bussist ka minevik olema.
Eks kogu see ökoloogilisus ole ilmselt inimese kahe kõrva vahel kinni, mõni saab sellest aru, paljud ei saa. Algatuseks võiks aga näiteks oma ökoloogilise jalajälje ära mõõta ja kas või prügi sorteerima hakata.