Kes oleks kõige õigem inimene otsustama kellegi tegemiste üle? Inimene ise, sest ainult tema omab täielikku ülevaadet oma ressurssidest — oma emotsioonidest, hingeseisundist, aja- ja rahakapitalist, oskustest ja teadmistest.
Ärge kobisege, see on minu elu ja minu tegemised, minu maailm, mille olen enda jaoks kujundanud selliseks nagu tahan, või kui mitte päris selliseks, siis nii heaks kui ma vähegi suuteline olen.
Aga kui heaks? Äkki saaks veel paremini?
Vähesed on aga suutelised hindama oma tegemisi objektiivselt, ikka üritatakse enda jaoks esile tuua head asjad, negatiivne jääb tagaplaanile. Kuigi negatiivne ongi ilmselt see, millest kõige rohkem õppida oleks. Kõrvalseisja kommentaar vaevalt et mingit tähtsust omab, tema ei tea ju niikuinii mitte midagi.
Temal pole õrna aimugi, kui vähe mul aega on, kui palju asju on vaja ära teha, kui palju raha selleks kulub ning sedagi, et ma oma kõige kallima inimesega tülis olen.
Aga sellest hoolimata olen ikka ilus tubli ja osav ja kui tervet rehkendust ei jõua, siis teen vähemalt poolgi. Ja kui poolt ka ei jõua, siis...
Muutkem jah oma negatiivne objektiivsus positiivseks subjektiivsuseks. Ma ei pea silmas enda enesetunde tõstmist positiivse mõtlemise näol. See on vajalik, muidu võiks masenduse käes täiesti hulluks minna. Pean silmas oma elementaarse loogika vastase tegevuse või tegevusetuse pidevat õigustamist, pea liiva alla peitmist ning õhulosside ja elevandiluust tornikeste ehitamist, kuhu varjuda mitte maailma, vaid iseenda põhjustatud probleemide eest. Ning elades sellises tornikeses, mitte kuulda võtta mõistuse häält ja ümbritsevate inimeste abivalmis vihjeid selle kohta, et midagi oma elus ja käitumises muuta võiks.
Kas ka need madalalaubalised, kes mul ülekäigurajal üle varvaste sõidavad, murule pargivad ja manööverdades suunatuld ei näita, elavad oma plekist konservikarbis ja arvavad egoistlikult, et nemad ongi kogu maailm?
Tulge välja, vaadake enda ümber, nautige kevadet ja hakake inimesteks.