Lugesin Andres Arraku värsket kirjatükki "Kle… mis homseks on". Kahjuks küll kiiresti kirjutatud ja trükivigu täis, kuid puude tagant mets ikkagi paistis. Sekka veel äsja avaldatud PISA uuringu tulemusi, millest Arrak samuti räägib. Kastmeks nutikad nutiharjumused ja mis mõttes noored ei loe ega kirjuta. Vürtsiks kübeke Kivirähki läinudlaupäevast mõttearendust lugemise kui privileegi teemal. Jutt jumala õige, lugemus on väike, kultuurkiht on õhuke. Inimene on oma loomult laisk ja ei viitsi tegeleda ei laste kasvatamise ega pikkadest tekstidest arusaamisega. Vastutus delegeeritakse pidevalt mingitele müstilistele kolmandatele osapooltele, keda mitte keegi pole kuulnud, veel vähem tänaval kõndimas näinud.
Tekib õigustatud küsimus, et kuidas me oma suures laiskuses kogu inimkonna siiani välja vedanud oleme? Ilmselge vastus on, et kui inimolendid julgesid varem üdini laisad ja loodrid olla, tegi Darwini looduslik valik lihtsalt oma töö. Püssi nurka visanud kütt või ahingu jõkke uputanud kalamees suri nälga. Kui ikka Vargamäe Andrese või Katku Villu kombel ei rüganud, siis ei tulnud ka õnne õuele. Küüni katus kukkus sisse, lambad jooksid laiali ja haned lendasid koos hallade tulekuga Egiptusesse puhkama.
Tööstuslik revolutsioon ja Bismarcki heaoluühiskond õpetasid abitust. Tänapäeva tehnoloogia, mis algselt arvati tootlikkust veelgi suurendavat, on seda hoopis pärssinud. Me kõik istume tööpäeval pool tunnikest Facebookis ja laikime kassipilte. Või käime kahe nõupidamise vahel kiiresti Delfi uudisteportaalis ära, et ega ometigi pole järjekordne kultuuriminister juba tagasi astunud? Ilm.ee ja Yr.no on kui mitte avalehed, siis lemmikute kindlas esikümnes. Minutit viis siit, minutit viisteist sealt ja nii see aeg kulub. Tootlikkus kahaneb kolinal ja SKP kuivab kokku nagu suvine Jägala juga.
Eks on ka pühendunuid. Näiteks ei saa tarkvarainsenerid endale lubada programmi algoritmides esinevaid ebatäpsusi. Vigane tarkvara tekitab tõrkeid, põhjustab rahulolematust ja ennenägematuid kulusid. Vigane inseneritöö rusustab toidupoodide katuseid ja nõuab elusid. Head insenerid peavad olema kvaliteedile orienteeritud, pedantsed ja oma tööd naudinguga tegevad inimesed. Nende tulem on kõrge lisaväärtusega, tõstab ettevõtte ja riigi mainet. Ent hea insener on tänapäeval haruldus. Loomaaias teda veel ei näe, kuid hullumajas võib-olla juba küll. Võitlemas "lihtsate lahenduste" ja "kiirete tulemuste" tuuleveskitega. Siin töös lihtsaid lahendusi ei ole. Kvaliteedi tagamine nõuab raha ja aega, pühendumust ning kontsentreerumist.
Võib-olla need viimased ongi põhjused, miks insener punasesse raamatusse kanda tuleks. Uusi isendeid ei suuda feissbuukis laikiv ja juutubis sheeriv põlvkond piisavalt tekitada. Arrakul on õigus, üks tont käib ringi mööda Eesti koole. Matemaatikatont nimelt. Ja kui sellest väheks jääb, siis füüsika ja kirjandus kummitavad samuti. Ning keemia koos ajalooga löövad trummi. Matemaatikas on ju ristkorrutis, protsent ja mis kõik veel (Arrak). Ega füüsikagi parem pole: tuletis, isegi kaks tuletist, kui asi kiirenduseni jõuab. Tõepoolest, kes neid kalevipoegi ja onegineidgi lugeda viitsib? Ja ajalugu, see on ju surnud teadus, kellele seda minevikku vaja on?
Isegi kui asi nii drastiline pole, on võitjate poolel toredad valikained: psühholoogia, emotsionaalne intelligentsus, suhtlemiskursused, õiguse alused, meedia, turundus ja kõik muu, millega lihtsalt ilma erilise mõttetööta hakkama saab. Nemad lõikavad loorbereid, naudivad tähelepanu ja suurt auditooriumi. Hindedki tulevad head ja paremad. Nende ainete Gaussi kõver on kõver nagu kõver kauss.
Mida siis teha? Loota helgele tulevikule? Kisada võimalikult kõvasti, nagu muistsed Spartalased? Küll meid plebeisid ka kunagi kuulda võetakse? Põgeneda lootusetu näoga Austraaliasse maasikapõllule? Ehk õnnestub ikkagi midagi ka siin ära teha. Näiteks visata televiisor toast välja. Ja arvuti. Kui mitte mujalt, siis vähemalt lastetoast. Digielu asemel võiks pigem vestelda, küsida ja vastata, arutleda, lugeda. Lugeda ette, lugeda järele. Kas või neid raamatuid, mis riiulil juba ammu pelgalt tolmu koguvad ning sootuks lugemata on jäänud. Jagada oma teadmisi ja kogemusi; selgitada, kuidas maailm ringi käib. Käia õues kas või niisama jalutamas. Miks mitte ka kontsertidel, kunstinäitustel, äkki isegi teatris. Võtta aega suhtlemiseks ja olemiseks. Kuni pole veel liiga hilja.
Ning kui kodune töö tehtud on, siis minna näiteks vabatahtlikuks abiõpetajaks või isegi tagasi kooli. Aidata neidki, kellel kodutöö nii hästi õnnestunud ei ole. Viis pluss!