Eile õhtul nii umbes kell üheteistkümne paiku avastasin enda telefoni Skype vestluses laviini lugemata teateid. Selgus, et tegemist oli TTÜ aine "Sotsiaalne tarkvara ja võrgukogukonnad" iganädalase vestlusringiga, mis esimesel ja viimasel näost-näkku loengukohtumisel just selleks päevaks ja kellaajaks kokku lepitud sai.
Tehnoloogilise
inimesele kohasena olin Skype rakenduse lahti jätnud ning usinalt
täiesti passiivse kuulajana osalenud. Paraku küll enda teadmata, sest
samasuguse tehnoloogilise inimesena olin loengus oma Outlooki
kalendrisse selle sündmuse kirja pannud ning eeldanud, et kõik mu
sünkroonivad mobiilsed seadmed selle ilusti kinni püüavad ja õigel
ajal märku annavad. Nagu õhtul selgus, ei suutnud ükski seade seda
kohtumist mulle meelde tuletada, sest sünkroonimine polnud
õnnestunud. Hommikul Outlooki avades sain meeldetuletuse juba
töölauateatena.
Tehnoloogiasõltuvust võib defineerida kaheti. Sõltuvus kui vajadus (ingl. need, addiction) väljendub selles, et inimene ei suuda ilma tehnoloogiata elada. See on häire, mis raskematel juhtudel vajab ravimist sarnaselt suitsetamisele või alkoholisõltuvusele. Inimene on sotsiaalne olend ja vajab ümbruskonnast pidevalt tunnustust ja tagasisidet. Selle puudumine põhjustab endassetõmbumist, distantseerumist reaalsest maailmast. Digitaalsed võrgustikud toimivad narkootikumidena ning pakuvad hüljatule turvatunnet, kaitset ja tunnustust. Kergemal kujul väljendub sõltuvus vajaduses olla pidevalt kursis maailmas toimuvaga, olgu need siis ametlikud uudised, kollane ajakirjandus või sõprade ja tuttavate säutsud erinevates võrgustikes. Erinevalt raskekujulisest sõltuvusest võib tehnoloogiline vajadus lihtsamal kujul olla pigem tööd või tavaelu tegemisi pärssiva iseloomuga, mis, tõsi küll, süvenedes hakkab tõsisemaid probleeme põhjustama.
Sõltuvus teisel kujul tähendab seotust (ingl. dependency) kasutatavate tehnoloogiatega. Mingil määral puutuvad sellega kokku kõik. Olgu tegemist siis elektrinäidu teatamise, digrietsepti probleemide või viimasel ajal kõneaineks olnud häiretega Elionis. Sõltuvus sellisel kujul ei ole isiksuse, vaid ühiskonna probleem. Probleem selles mõttes, kuidas tagada kodaniku jaoks teenuste toimimine ja kättesaadavus. Kuidas vähendada riske, mis tekivad katkestuste korral ning kuidas suunata tavakodanikku selliste riskide olemasoluga arvestama. Digitelevisiooni rikke korral oleks mõistlik järgida nii mõnegi soovitust veeta see aeg perega, lugeda raamatut või minna õue jalutama. Televiisorit pereliikmeks pidav inimene peaks mõtlema sellele, kas tema sõltuvus tehnoloogiast pole mitte muutunud seotusest vajaduseks. Eilsete kaardimaksehäirete vastu aitab ilmselt sularaha kaasaskandmine nii nagu kokku lepitud kohtumisi aitab meenutada paberkalender. Kas selline lähenemine mitte liiga vanamoeline ja paindumatu pole, on iseküsimus ja sõltub kasutaja maailmavaatest ning harjumustest.
Oma Skype kohtumise sain lõpuks ilusti telefoni sünkroonitud ning halb maik sellest, kui seotud ma tehnoloogiaga olen, on selleks korraks kadunud. Kuni järgmiste ootamatusteni, mida isand Murphyl kindlasti veel kuhjaga varuks on.