IDK6100

Kuu tagakülg

Kõik teavad, kuidas kuu eestpoolt välja näeb. Piisab vaid mõnel selgel õhtul pilk taevasse pöörata ja ise järele vaadata. Ning kui detailidesse soov süveneda on, tasuks lisaks ka teleskoop muretseda.

Tarkvara võib arendada erinevalt. Eric S. Raymond on kirjeldanud kahte võimalikku viisi oma essees "The Cathedral And The Bazaar". Esimesel juhul sarnaneb protsess katedraali ehitusele. See on rangelt reglementeeritud, spetsifitseeritud ning järgib täpselt disaini, projekti ja etteantud ajakava. Teisel juhul on tegemist kaootilisema, kogukondliku tegevusega. Vahetuvad programmeerijad, muutub nägemus saadavast tulemusest; töö valmib siis, kui selleks on sobilik aeg.

Jagamise rõõm

Inimühiskonna ja tsivilisatsiooni arenguga on jagamise mõiste muutunud kitsamaks. Tule ümber istunud ürgsed kogukonnad jagasid omavahel kõike – relvi, eluaset, toitu. Hilisemad klassiühiskonnad on seda kommet järjekindlalt välja juurinud. Tõsi, jagamine toimus, kuid sageli mitte vabatahtlikult. Kirikukümnist maksid kohustuslikus korras kõik. Vastuhakk tähendas karmi karistust nagu ka vastuhakk mistahes autoritaarsele riigikorrale. Demokraatia ja enesemääramine andis sõna-, usu- ja väljendusvabaduse. Kapitalistlik ühiskond on aga jätkuvalt kultiveerinud mõtet, et jagamise rõõm tähendab tegelikult saamata jäänud tulu oma pangakontol. Seetõttu on vabatahtlik panustamine ühiskondlikku tegevusse pikka aega tundunud mõttetu aja- ja ressursiraiskamisena. Enesehävitusliku tegevusena, mida rahakad ja edukad mõista ei suuda ning pigem vaid veidrike tähelepanuvajaduseks peavad. Informatsiooni ja teadmiste jagamine on mõttetu nonsenss, mida ükski tervemõistuslik inimene ometigi ei teeks? Kui siis vaid õpetajaametis ja sedagi vähem kui keskmise palga eest.

Vabadus kasutada, kohustus jagada?

Mõni päev tagasi kirjutas The Register sellest, et enamik tarkvaraprojekte GitHubi portaalis ei kasuta vaba tarkvara litsentsi. Enamik, lausa 85% jagatavast tarkvarast ei sisaldanud tegelikult viidet ühelegi litsentsile. Artiklis küsiti retooriliselt, mis võib selle põhjuseks olla ning kas GPL on tõesti oma aja ära elanud.

Kes maksab muusikule...

Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab loomingulise vabaduse. Kunst on vaba ning igaühel on õigus mõttevabadusele ning oma ideede, arvamuste ja veendumuste levitamisele sõnas, trükis ja pildis. See vabadus realiseerub raamatutena, fotodena, maalidena, muusikapaladena, artiklitena, blogpopostitustena, arvutitarkvarana. Iga päev tekitavad tuhanded inimesed sisu ja rakendusi võrgumaailma ning klassikalist kunsti pärisellu. Kõigil neil on õigus vabadusele ning vastavalt põhiseadusele ka võõrandamatu õigus oma loomingule.

Vaba ja tasuta tarkvara

Puutun igapäevaselt kokku nii avatud lähtekoodiga kui ka lihtsalt tasuta tarkvaraga. Tõsi, viimane ei pruugi oma olemuselt sugugi alati nii vaba olla kui pealtnäha paistab. Neid rakendusi võib küll tasuta alla laadida ja kasutada, kuid muutmine ja täiendamine on aga võimatu, sest lähtekood on vaid programmi looja valduses ega pole avalikult kättesaadav. Muudatuste tegemine on vaid medali üks külg. Suletud lähtekoodi korral on võimalik tarkvara tööd kontrollida vaid musta kasti meetodil – jälgides selle käitumist. Rakenduse algoritmi analüütilise verifitseerimise võimalus puudub. Avatud tarkvara puhul on võimalik piisava programmeerimisoskuse korral tutvuda programmi lähtekoodi põhjal selle tööpõhimõttega ja kasutatud algoritmidega. See muudab tarkvara usaldusväärsemaks, sest mistahes tagauksi ja soovimatut käitumist on sellisel juhul võimatu varjata.

Virtuaalne maailm reaalsuse peeglis

Minu käigud virtuaalmaailma on pigem erand kui reegel. Sagedasest külastamisest kohe kindlasti rääkida ei saa. Need harvad korrad, kui näiteks Second Life'i satun, on ajendatud pigem hetkelisest uudishimust või tööalasest vajadusest. Ning iga kord tundub mulle, et see kõik on mõneti keeruline ja kohmakas – laadida arvutisse klientprogramm ja oodata selle käivitumist. Meenutada oma unustatud parooli ning vaadata, kuidas virtuaalmaailm end võrgust alla sikutab. Üksteise järel ilmuvad jupikaupa objektid, pisut nurgelised või muidu veidra kujuga. Täpselt sellistena, nagu arhitekt neid mõelnud või valmis meisterdada viitsinud on.

Virtuaalsete siltide kleepimisest

Üks Internetiajastu uutest nähtustest on veebilehtede silidistamine. Lehe külastaja saab märgendada temale sobivat materjali, et seda rühmitada ja hilisematel otsingutel hõlpsamini leida. Muuhulgas peaks säärane tegevus aitama ka erinevatel süsteemidel seonduvast sisust paremini aru saada.

Wikipedia 2.0?

Wikipedia kui kõige populaarsem e-entsüklopeedia on leidlikult toimima saadud. Minimalistliku kujunduse ja kasutamise lihtsuse taga talletatakse tuhandeid lehekülgi informatsiooni, mis on Internetikasutajate omast vabast ajast kirja pandud, parandatud ja täiendatud.

Blogosfäär võrguruumis

Web 2.0 tekkimise ja samuti kogu sotsiaalse võrguvara aluseks võib pidada ühelt poolt kõikidele muutmiseks ja täiendamiseks mõeldud Wiki lehekülgi ning teiselt poolt võrgukasutajate poolt peetavaid isiklikke veebipäevikuid – blogisid. Varem kasutatud staatilised veebilehed tähendasid autori jaoks tülikat protsessi info avalikustamisel – alates HTML keele õppimisest ja lõpetades kodulehe failide FTP programmi abil veebiserverisse laadimisega. Kuigi üsna pea tekkisid ka tasuta veebipakkujad (nt. Geocities – tänaseks suletud), mis võimaldasid kodulehekülje sisu loomiseks ka algelisi veebipõhiseid tekstiredaktoreid kasutada, oli kogu protsess siiski piisavalt tülikas, et mistahes netikasutaja regulaarset veebipäevikut pidamast peletada. Samuti eeldas avaldatud info võrgust kättesaamine lugejapoolset aktiivset tegutsemist, puudusid vahendid info automaatseks huvilisteni toimetamiseks.