Mõni päev tagasi kirjutas The Register sellest, et enamik tarkvaraprojekte GitHubi portaalis ei kasuta vaba tarkvara litsentsi. Enamik, lausa 85% jagatavast tarkvarast ei sisaldanud tegelikult viidet ühelegi litsentsile. Artiklis küsiti retooriliselt, mis võib selle põhjuseks olla ning kas GPL on tõesti oma aja ära elanud.
Ilmselt mitte. Nagu artikliski pakutud, on põhjus pigem muutunud tarkvara kasutamise kontekstis ning võrgustusmises laiemalt. Suisa 21% GitHubi projektidest on tegelikult JavaScripti arendused, sellele järgnevad Ruby ja kesta (shell) skriptid. Seega on tegemist peamiselt veebirakendustega või erinevate tööriistadega, millele litsentsi määramine tundub ilmselt mõttetu lisategevusena.
Paraku ei kajasta GitHub kaugeltki adekvaatselt kogu tarkvaraarenduses toimuvat. Internetist leitud võrdlustes pole ükski nimetatud skriptikeelest laialdast populaarsust kogunud. Väga keeruline on hinnata programmeerimiskeelte tegelikku populaarsust ning seeläbi samuti raske oletada ka tarkvaraprojektide iseloomu ning kasutatavaid litsentsitingimusi. GitHub on koht, kus hoida ja jagada koolitööde või hobiprojektide käigus loodud rakenduste lähtekoodi. Litsentseeritud äritarkvara asub pigem privaatsetes koodihoidlates.
Tuginedes oma kogemusele võiks kirjeldada hoopis järgmist jaotust:
Isiklikul otstarbel kirjutatud tarkvaratükid võiks avalikult kasutatavaks teha, kui nendest võiks mingit üldist kasu tekkida ning kood ise jagamist kannatab. Paraku on sageli oma tarbeks kirjutatud asjad sellised, mida ilma viimistlemata avalikustada ei tahaks. Olenevalt autori maailmavaatest võiks kasutada kas GPL-tüüpi nakkavat litsentsi, mis tagab ka tuletatud programmikoodi avalikustamise, või BSD-sarnast litsentsi, mis lubab tuletatud tarkvara ka avalikustamata lähtekoodiga müüa.
Komponendid, teegid, draiverid võiks ka äriprojektide puhul olla avalikustatud, kui nende väljatöötamine oli äriprotsessi seisukohast kõrvalprodukt. Ilmselt tuleks üldsuse huvides kasutada pigem sellist litsentsi, mille tulemusena saaks tuletatud tarkvara ka avalikustamata koodiga turustada.
Äritoode, mida ettevõte kasutab tulu teenimiseks või mille väljatöötamise teenust klientidele osutatakse, sõltub muidugi konkreetsest ärimudelist ning ettevõtte või tema klientide üldisest poliitikast. Kuigi eelmises postituses on välja pakutud ärimudelit vabal tarkvaral põhineva toote turustamiseks, pole seda ilmselt igas valdkonnas võimalik rakendada. Edukus võib sõltuda innovatiivse lahenduse kasutamisest, mille avalikustamine kaotaks konkurentsieelise.
Dokumentatsiooni ja infomaterjalide jagamiseks võiks kasutada Creative Commons litsentsiperekonda. Taas sõltub konkreetne valik ettevõttest ning jagatavast materjalist. Õppematerjalide kasutustingimused võiksid tõenäoliselt olla pisut teistsugused kui tootedokumentidel või reklaammaterjalidel. Arvestada tuleb muidugi, et ka need dokumendid võivad oma elu elama hakata. Äritoote tingimata suletud litsentsiga kaitsmine on vaieldav. Näiteks tähendab konkurentsieelise saavutamine turu hõlvamise strateegiat, mis saab olla ainult lühiajaline. Seega ei pruugi tarkvara vabaks kasutuseks andmine pikemas perspektiivis ärimudeliga vastuollu minna. Teiseks võib teatavate tooteosade vabakasutus võimaldada konkreetses valdkonnas tegutsevate ettevõtete vahel muuta kommunikatsiooni efektiivsemaks ning standardiseerituks, mis aitab pakkuda klientidele paremat toodet või teenust.
Konkreetne tegevus sõltub muidugi olukorrast, kuid õige ärimudeli korral ei peaks tarkvara lähtekoodi avalikustamine jääma vaid entusiastide ja vabatahtlike pärusmaaks. Küll aga tundub, et üldiselt on ärimaailmas tendents pigem tooteid ja selle osiseid liigrangete litsentsitingimustega kaitsta. Tarkvara lähtekoodi avalikustamine nõuab ettevõttelt teatavat enesekindlust ja teadlikku planeerimist juba arenduse algfaasis, mis tagaks programmikoodi kvaliteedi ning avalikustamiskõlbulikkuse. Hilisem koodi reorganiseerimine võib osutuda ajamahukaks ja mõttetult kulukaks.
Võib-olla ongi programmikoodi kvaliteet ning seeläbi hirm ettevõtte maine languse ees peamiseks teguriks, miks äriettevõtted ei soovi oma rakenduste litsentsitingimusi avatuks muuta. Hirm konkurentide ees on muidugi samuti mõistetav, kuid võttes teataval määral lisaks vabadusele ka kohustuse jagada, suureneb avatus, mis aitab väljuda konnatiigist ning tekitada uute ideede jaoks vajalikku sünergiat.