Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab loomingulise vabaduse. Kunst on vaba ning igaühel on õigus mõttevabadusele ning oma ideede, arvamuste ja veendumuste levitamisele sõnas, trükis ja pildis. See vabadus realiseerub raamatutena, fotodena, maalidena, muusikapaladena, artiklitena, blogpopostitustena, arvutitarkvarana. Iga päev tekitavad tuhanded inimesed sisu ja rakendusi võrgumaailma ning klassikalist kunsti pärisellu. Kõigil neil on õigus vabadusele ning vastavalt põhiseadusele ka võõrandamatu õigus oma loomingule.
Mis on autorite motiivid? Vajadus loomingulisele väljundile on ühelt poolt kindlasti tõukejõuks. Soov oma maailmavaadet teistega jagada, luua midagi uut ja kordumatut. Tunnustus. Kogukondlik heakskiit, reputatsioon. Kuid kõik autorid ei tegutse vaid maailmaparandamise nimel ega pelgalt altruismist. Loomeprotsess on intellektuaalne ja nõuab sobivat keskkonda ning vahendeid. Ka pühapäevasportlasele piisab oma jooksuringi tegemiseks vaid tunnikesest vabast ajast, tavalisest jooksudressist ning –jalatsitest. Tippsportlane peab seevastu heade tulemuste näitamiseks kasutama treenerit ja omama tipptasemel varustust, rääkimata ennastsalgavast pühendumisest, eneseületamisest ning kuudepikkustest treeningprogrammidest, et vähegi arvestatavat tulemust saavutada.
Ka loominguga tegelemine nõuab investeeringuid ning pühendunud loomeinimese jaoks ei ole mõeldav vaid pärast päevatööd paar rida arvutisse või pintslitõmmet lõuendile tehes suurepärase taieseni jõuda. Seega soovib ka oma ala intellektuaal saada lisaks õlalepatsutusele ja positiivsetele arvustustele oma töö eest ka väärilist rahalist tasu. Iga müüdud teos teenib autorile raha ja aitab luua järgmist. Paraku ei lähe raamatupoes väljakäidud eurod sageli isegi mitte poole summa ulatuses autorile. Pood tahab katta müügikulud, väljaandja tiražeerimis- ja levitamiskulud ning autor kui teose tegelik looja on ahela kõige madalam lüli ning saab kõik selle, mis teistest üle jääb. Kuigi alati on võimalik ka ise tootmise ja levitamisega tegeleda, on tihti raske üksiküritajana sihtgrupini jõuda.
Õnneks on võrgumaailmas enda nähtavakstegemine ja digitaalse loomingu müügi korraldamine märksa lihtsam. Levitamise eest hoolitseb Internet ning bitte ja baite on oluliselt hõlpsam ka paljundada. Iga pintslitõmme võib olla küll reaalses maailmas unikaalne, kuid nende tulemusena tekkiv digitaliseeritud pilt väga lihtsalt kopeeritav. Paraku on sellel medalil samuti teine külg ning digitaalsete teoste kopeerimine ja ilma loata paljundamine on autorite jaoks kindlasti väga tõsine probleem.
Kui tegutseda paralleelselt ka analoogmaailmas, on võimalik virtuaalkeskkonda kasutada reklaami ja promokanalina. Panustada sellele, et mõnede teoste levitamine ning sellega kaasnev piraatlus on pigem positiivne ning aitab tõsta pärismaailmas levitatava loomingu müüginumbreid, on kindlasti üks alternatiiv. Küll aga on tõsiasi seegi, et enamik loomingut kipub digitaalseks muutuma, kui just gurmaanlikud kunstiteosed, skulptuur, maalikunst ja arhitektuur välja arvata. Seetõttu vajavad autorid tingimata oma õiguste kaitset digitaalses ruumis ning tagada neile ka bittide ja baitide kujul levitatava loomingu eest tasu on igati õiglane nõudmine.
Lihtne öelda, raske teostada. Tehnoloogiamaailm võib küll ühelt poolt olla äärmiselt ülereguleeritud igasuguste patentide ja litsentside (on ju needki kaitse loomingu väärkasutuse vastu) osas, seevastu autorit peetakse järjest enam tööjõuks, kes oma vabast ajast soovijatele vaimset kirgastumist pakub. Poleks nagu päris heategevus, kuid ärimudelina teenib see ka paljudelt vaid õlakehitusi. Kuid kes oleks kuulnud näiteks tasuta solaariumist või juuksurist?
Kui kirjanikule või muusikule autoritasude maksmine on enamikule isegi veel arusaadav, siis näiteks tarkvara kasutamise eest tasumine tundub paljudele endiselt mõistetamatu. Küsimus ei ole siinkohal mitte selles, kas tarkvara peaks olema tasuta kasutatav või mitte. Rakenduse loojal on õigus valida endale litsentsipoliitika ning selle põhjal ärimudel üles ehitada. Probleem on indiviidides, kes kasutavad kommertstarkvara, kuid keelduvad järjekindlalt selle eest raha välja käimast. Siinkohal on kindlasti edumeelsemalt lähenenud vaba tarkvara loojad, kes üritavad mõnes mõttes rakendada juba eelpool kirjeldatud promomudelit. Tarkvara allalaadimine ja kasutamine on tasuta, maksta tuleb tugiteenuse ja koolituste eest. Antud juhul on nii äri- kui reklaamtoode mõlemad digitaalsed ning turustuskanalgi sama. Nutikalt lähenedes on aga võimalik vältida asjatut tarkvarapiraatlust, teenides tulu lisaväärtuse müügilt. Kahjuks ei pruugi sama põhimõte olla rakendatav kõigi digitaalsete toodete puhul.
Seega tuleks autorit tänapäeva maailmas igal juhul vääriliselt tunnustada, makstes talle loomingu kasutamise ja tarbimise eest õiglast tasu. Intellektuaalile, kes on oma ala professionaal, on see kindlasti oluline tunnustus, mis omab ka praktilist väärtust. Ehk siis ei omanda ka vana kõnekäänd muusikule maksmisest ja sobiva viisi tellimisest võrreldes varasemaga sootuks teistsugust tähendust.