Minu käigud virtuaalmaailma on pigem erand kui reegel. Sagedasest külastamisest kohe kindlasti rääkida ei saa. Need harvad korrad, kui näiteks Second Life'i satun, on ajendatud pigem hetkelisest uudishimust või tööalasest vajadusest. Ning iga kord tundub mulle, et see kõik on mõneti keeruline ja kohmakas – laadida arvutisse klientprogramm ja oodata selle käivitumist. Meenutada oma unustatud parooli ning vaadata, kuidas virtuaalmaailm end võrgust alla sikutab. Üksteise järel ilmuvad jupikaupa objektid, pisut nurgelised või muidu veidra kujuga. Täpselt sellistena, nagu arhitekt neid mõelnud või valmis meisterdada viitsinud on.
Sel ajal kerib peas tahes-tahtmata küsimus, et kes on küll need, kes selle maailma valmis ehitasid. Mis oli nende motiiv? Miks nad on kulutanud aega ja energiat selle keskkonna arendamisele? On see eneseväljendus, raha teenimise viis, igavus või hoopis midagi muud?
Ilmselt on virtuaalkeskkonnas tegutsejad ja nende motiivid väga erinevad. Otsitakse nii meelelahutust kui lihtsalt suhtlust, uusi vestluspartnereid ja vanu tuttavaid. Eks raha teenimine on kindlasti ka üks põhjuseid. Töötada kodunt lahkumata arhitektina või programmeerijana, on paljudele hea võimalus teatava tasu eest maailmaparandamisega tegeleda. Rääkimata rahulolust, mis tekib, kui kõik teised külastajad tehtud tööd näha või kasutada saavad.
Loomulikult leidub ka probleemseid kasutajaid. Second Life'is küll vist eriti vägivallatseda ei õnnestu, sest süsteem annab maatükil ehitamise ja muudatuste tegemise õiguse vaid kindlatele kasutajatele. Pigem väljenduvad probleemid verbaalses agressioonis, tüütamises, solvamises, jälitamises. Kindlasti on see vihje, et ka päris elus võib isik olla teataval määral raske iseloomuga, tasakaalutu või väheempaatiline. Veelgi keerulisemaks muutub olukord, kui tegemist on pealtnäha korraliku kasutajaga, kuid tema virtuaalmaailmas viibimise motiivid on üksindus, endassetõmbumine, depressioon. Sellised digitaalsesse lõksu jäänud inimesed vajaksid abi väljastpoolt, et vabaneda sõltuvusest ja pöörduda tagasi täisväärtuslikku reaalsesse ellu. Kahjuks on pelgalt bittide ja baitidega kirjeldatud karakteri taga võimatu märgata tõelist inimest ja tema tegelikke virtuaalmaailmas olemise põhjused ja tagamaid.
Raske on aidata neid, kes ei taha aidatud saada. Kui inimene on rahul selle mikromaailmaga, mille ta enda ümber kujundanud on, siis on keeruline sundida teda muutustele. Sõltuvalt iseloomust ja väärtushinnangutest võib indiviid rahulduda vaid vähesega, olla õnnelik olukordade ja asjade üle, mida teistel keeruline mõista ja hinnata on. Isiksuse eripärast tingitud vähenõudlikkus ning stabiilse, väljakujunenud ja muutumatu keskkonna vajadus võivad põhjustada ennenägematuid takistusi sõltuvusse langenud inimese abistamisel.
Virtuaalmaailmas käimise põhjused võivad olla küll erinevad, kuid on selge, et ilma kasutajateta pole keskkonnal mõtet. Tühjana seisvad tondilossid on kõledad ja eemaletõukavad isegi siis, kui need eksisteerivad vaid digitaalkujul. Mõistliku kasutamise korral on aga võimalik luua ka seal kogukondlikku lisaväärtust, tutvustada oma tooteid või lihtsalt muuta virtuaalmaailm kaunimaks ja paremaks paigaks, kus vahel vaba aega veeta.
Loading files completed, let's go…