Web 2.0 tekkimise ja samuti kogu sotsiaalse võrguvara aluseks võib pidada ühelt poolt kõikidele muutmiseks ja täiendamiseks mõeldud Wiki lehekülgi ning teiselt poolt võrgukasutajate poolt peetavaid isiklikke veebipäevikuid – blogisid. Varem kasutatud staatilised veebilehed tähendasid autori jaoks tülikat protsessi info avalikustamisel – alates HTML keele õppimisest ja lõpetades kodulehe failide FTP programmi abil veebiserverisse laadimisega. Kuigi üsna pea tekkisid ka tasuta veebipakkujad (nt. Geocities – tänaseks suletud), mis võimaldasid kodulehekülje sisu loomiseks ka algelisi veebipõhiseid tekstiredaktoreid kasutada, oli kogu protsess siiski piisavalt tülikas, et mistahes netikasutaja regulaarset veebipäevikut pidamast peletada. Samuti eeldas avaldatud info võrgust kättesaamine lugejapoolset aktiivset tegutsemist, puudusid vahendid info automaatseks huvilisteni toimetamiseks.
Standardite ja uute tehnoloogiate (RSS ja PHP) levikuga tekkis võimalus luua dünaamilisi ja lihtsalt uuendatavaid lehekülgi. Algselt levisid peamiselt eraisikute poolt peetavad blogid (praegu nt. Kaja Pino – Get a Life!, Kaidi Kanguri blogi), mis meenutasid tavalist veebis avaldatavat päevikut (siit ka nimetus web log – blog). Need sisaldasid peamiselt kirjutaja mõtteid, nägemusi ja tundmusi ning ka autori ja tema lähedastega seotud fotosid, videolõike, vahel ka audiofaile. Siiski ei tohi viimaseid segamini ajada fotoblogide (nt. Jarek Jõepera fotoblogi, Penelope Russaki fotoblogi), videblogide ehk vlogide (nt. Internet Killed Television, Kevin Craft Channel, AwesomeAlanna) või audiopäevikutega (nt. Stack Overflow Blog). Sõnumi edastamiseks kasutatavad tehnoloogilisi lahendusi on niisiis vägagi erinevaid. On selge, et tekstiblogid on kõige levinum meedium just oma lihtsuse poolest. Samuti võib leida igasuguste pildistamisvõimeliste seadmete massilise leviku tulemusena ka palju erinevaid fotoblogisid. Tõsi küll, enamik fotoblogi pidajaid peab end siiski rohkem või vähem professionaalseks pildistajaks ning igasuguseid seebikarbiga tehtud ülesvõtteid sealt üldjuhul siiski ei leia. Audio- ja videoblogid eeldavad seevastu mõnevõrra rohkem ettevalmisust ja on seeläbi pigem fanaatikute kui juhublogijate pärusmaa.
Ka teemad, mida ajaveebides käsitletakse varieeruvad palju. Üksikisikute motiiviks on tihti võimalus jagada oma tundeid, emotsioone, "kurba saatust". Tundub, et ka võrguavarustes jagatud mure on pool muret. Tihti otsitakse väljundit ka oma loomingule, olgu see siis kirjakunst (nt. Kaidi Kangur, Sleepwalking), muusika (KGR, JaooadBeatz) või video (The Travel Vlogger, Travel Yourself). Kõigile avatud Internet on hea võimalus endale loomingulist kandepinda otsida ja väljundit leida.
Omaette rühma moodustavad need, kes kirjutavad ühiskondlikel (nt. Memokraat, kunagine Priit Hõbemäe blogi, loodetavasti ka äsjatekkinud .ee Bubble) või muudel üldsust laiemalt huvitavatel teemadel. Kirjutajad esitavad küll oma seisukohti ja nägemusi, kuid püüavad siiski jääda võimalikult neutraalseks ja objektiivseks. Neid võib kindlasti nimetada uueks meediaks, ajakirjanduseks ja ajakirjanikeks võrgus. Artiklite kirjutamine tähendab eeltööd, faktide kontrollimist ning ajakirjaniku eetikakoodeksi vähemalt üldjoonteski järgimist.
Lisaks on võrgus hulk blogisid, mis kirjutavad mingi kindla valdkonna teemadel ning koondavad erialast materjali – uudiseid, õpetusi või näpunäiteid (nt. IT valdkonnas DT Blogi, Coding Horror, The Codist; ettevõtluse ja riskikapitaliga seotult AVC; kirjandusvaldkonnast Lugemissoovituse blogi; toiduteemalne Perenaine.ee blogi, Pireti retseptid, Kokkama Ragnega; populaarteaduslik National Geographic). Sellised ajaveebid varieeruvad professionaalsuse ja amatöörluse vahel. Asjalik info võib vahel olla segatud muude isiklikemate ja valdkonda mittepuutuvate postitustega, mõned faktid pole ehk piisavalt kontrollitud, algmaterjalile viitamine võib olla puudulik jpm.
Võrgus infot kogudes tuleb arvestada, et mitte kõik ajaveebid ei ole neutraalsed. Leidub ka mitmete suurte ettevõtete ja organisatsioonide ajaveebe, mis tutvustavad (loe: promovad) oma toodangut, teenust või maailmavaadet (nt. Tallinna linnapea blogi, Zone Media blogi, Eesti Energia blogi, Moonwalk Studio). Kuigi säärastelt lehtedelt võib leida ka väga asjakohast infot (nii Zone’i teenuste, tehniliste küsimuste kui Eesti Energia poolt energiaturu avanemisega seotud materjale), tuleb siiski arvestada, et informatsioon võib olla kallutatud ja vajab täiendavat ülekontrollimist.
Niisiis on võrgutehnoloogiate areng andnud võimaluse igaühel Internetis oma arvamust avaldada. Meetodeid selleks on erinevaid ning aruteluteemasid lõputult. Potentsiaalsel lugejal tuleb vaid endale sobilikud võrgukohad üles leida ning seejuures mitte ära unustada, et kogu info korrektsuse ja õigsuse hindamise koorem on nüüdsest samuti jäetud vaid tema kanda.