Ühe liigi püsimajäämiseks on sinna kuuluvate isendite vaheline kommunikatsioon hädavajalik. Jagada infot saagi, aga ka vaenlase asukoha kohta on elulise tähtsusega. Informatsiooni edastatakse kõikvõimalikel viisidel – heli, värvuse ja lõhnana. Mõned neist, näiteks värvus, on lokaalse iseloomuga, teised ulatuvad palju kaugemale. Huntide ja hüäänide ulgumist on kuulda mitme kilomeetri taha. Samuti on osa meetodeid püsivamad kui teised. Kes poleks näinud tänavapostide ümber nuuskivat koera? Samuti on mõned meetodid ürgsemad kui teised. Näiteks kosmiline taustkiirgus toob meieni teadmisi universumi algusaegadest nagu ka kivistised annavad aimu kunagi elanud olenditest ning pinnasekihid viimase suure jääaja tegemistest. Looduses toimub infovahetus selleks kõige sobivaimate vahenditega. Et jõuda minimaalsete jõupingutustega oma sõnum edastada täpselt nii kaugele kui parasjagu vaja ja jätta see kättesadavaks täpselt nii pikaks ajaks kui hädapäraselt sobilik. Tundub, et looma- ja taimeriigis on inforeostuse peale juba aegsasti mõeldud.
Inimesed on üritanud oma teadmust edasi anda samuti erineval moel. Koopamaalingud annavad aimu meie esiisade toimetamisest ligi kahekümne tuhande aasta taguses ajas. Vähem mõjukad pole ka muistsete tsivilisatsioonide ehitatud püramiidid ning mõistatuslikud kivikalmed. Need ühiskonnad tegid tohutuid jõupingutusi kolossaalsete monumentide rajamiseks. Tõsi küll, mitte mõeldes tulevastele ühiskondadele vaid pigem püüdes ülistada ja säilitada konkreetset ajahetke. Vahendeid ja meetodeid valimata. Ei tahaks uskuda, et püramiidide ehitus toimus vabatahtlikult kõikide entusiastlikul osavõtul.
Informatsiooni edastamise meetodeid on muidugi aja jooksul täiendatud. Tänapäeva püramiidid ehitatakse kraanade, mitte orjatööjõu abil. Kirjutatud tekstide levitamiseks pole vaja munkadel ööd-päevad ümberkirjutamisega tegeleda, selleks on trüki- ja koopiamasinad. Tõsi, teatud osa isikupära on säärases mehhaniseerimise ja automatiseerimise protsessis muidugi kaduma läinud. Samal ajal on aga tohutult kasvanud edastatava informatsiooni hulk. Välimusest ja edastusmeediumist olulisemaks on saanud sõnumi sisu. Trükipressi algusaastatel kardeti, et raamat surmab arhitektuuri ja kunsti. Olid ju viimased olnud siiani sõnumi ja emotsioonide kandjaiks. Kartused osutusid muidugi asjatuks.
Infoajastu algas raadio sünniga. Kunagi varem polnud meedium nii kiiret info liikumist võimaldanud. Uudised kauge maa tagant jõudsid kohale hetkega. Skeptikud kuulutasid surma raamatutele ja ajalehtedele. Need ei suutvat info edastamise kiiruses võistelda raadioga. Kuulata otseülekannet kauge maa taga toimuvast praktiliselt samal hetkel on midagi muud kui lugeda seda järgmisel päeval ajalehest. Mis muidugi ei pidanud paika. Ning televisioon või kaugnägemine, nagu teda alguses nimetati, tõi peagi lisaks helile kohale ka pildi. Seekord arvati, et raadio on oma algsel kujul hukule määratud. Miks peaks keegi piirduma pelgalt heli ja kõnega kui visuaalselt saab kõike telepildis näha? Kartused osutusid taas asjatuks. Nii televisioon kui raadio on üksteist täiendavana leidnud mõlemad oma koha meediaruumis.
Informatsiooni edastamise pöördepunkt saabus Interneti levikuga. Algselt vaid sõjalisel otstarbel loodud arvutivõrk leidis üllatuslikult rakendust hoopis tsiviilelus. Tundub, et inimeste infonälg on piiritu, sest kuidas muidu seletada selle meediakanali nii plahvatuslikku kasvu. Seejuures ei tohi unustada, et ka sõna info olemus on aja jooksul teisenenud. Kui varem peeti informatsiooniks autentset, usaldusväärset ja eelnevalt kontrollitud sõnumit, siis nüüd jääb selle õigsuse kohta otsuse langetamine iga lugeja enda kanda. Interneti tulek ja meediakanalite paljusus on loonud täiesti pretsedentidu olukorra, kus ajakirjanik kui sisu tootja võib olla mistahes inimene tänavalt. Pigem ongi rõhk just edastuskiirusel kui info usaldatavusel.
Taas on hirmujutud sellest, kuidas Internet tapab "vana kooli" ajakirjanduse, trükikunsti ja raadio ning televisiooni, alusetud. Kõik varasemad infokanalid eksisteerivad paralleelselt ning täiendavad üksteist. On paratamatu, et ühe või teise meediumi olemus ja roll on muutunud – aeglasema levikuga kanalite ülesanne on tegeleda pigem analüüsi, uuringute ja hinnangute andmisega. Suutlikkus ümbritsevaga kohaneda on eluspüsimise peamine eeldus. Sellega edukalt toime tulevad väljaanded leiavad endale kindla koha ka Internetiajastul. Nõrkade väljasuremine on aga samuti evolutsiooni üks lahutamatu osa ja siia pole midagi parata.
Öeldakse, et kõik uus on ammu unustatud vana. Seega on ka nn. uus meedia tegelikult vahend, mis tegeleb inimkonna igipõlise infonälja kustutamisega kiiremini ja efektiivsemalt kui varasemad meetodid. Kas pole seetõttu mitte pisut bravuurne nimetada Internetiga seonduvat revolutsiooniliselt uueks meediaks? Tõsi, uue meedia ilmumisega on teisenenud meediamaastik. See on aga inforuumi arengu paratamatu protsess ning on toimunud ka varasemalt trükipressi leiutamise ning raadio ja televisiooni tulekuga. Hoopis olulisem on aga küsimus, kuidas on muutunud meediat tarbiv ühiskond ja selle indiviidid?