Vaba tarkvaraarendus

Tarkvara võib arendada erinevalt. Eric S. Raymond on kirjeldanud kahte võimalikku viisi oma essees "The Cathedral And The Bazaar". Esimesel juhul sarnaneb protsess katedraali ehitusele. See on rangelt reglementeeritud, spetsifitseeritud ning järgib täpselt disaini, projekti ja etteantud ajakava. Teisel juhul on tegemist kaootilisema, kogukondliku tegevusega. Vahetuvad programmeerijad, muutub nägemus saadavast tulemusest; töö valmib siis, kui selleks on sobilik aeg.

Jagamise rõõm

Inimühiskonna ja tsivilisatsiooni arenguga on jagamise mõiste muutunud kitsamaks. Tule ümber istunud ürgsed kogukonnad jagasid omavahel kõike – relvi, eluaset, toitu. Hilisemad klassiühiskonnad on seda kommet järjekindlalt välja juurinud. Tõsi, jagamine toimus, kuid sageli mitte vabatahtlikult. Kirikukümnist maksid kohustuslikus korras kõik. Vastuhakk tähendas karmi karistust nagu ka vastuhakk mistahes autoritaarsele riigikorrale. Demokraatia ja enesemääramine andis sõna-, usu- ja väljendusvabaduse. Kapitalistlik ühiskond on aga jätkuvalt kultiveerinud mõtet, et jagamise rõõm tähendab tegelikult saamata jäänud tulu oma pangakontol. Seetõttu on vabatahtlik panustamine ühiskondlikku tegevusse pikka aega tundunud mõttetu aja- ja ressursiraiskamisena. Enesehävitusliku tegevusena, mida rahakad ja edukad mõista ei suuda ning pigem vaid veidrike tähelepanuvajaduseks peavad. Informatsiooni ja teadmiste jagamine on mõttetu nonsenss, mida ükski tervemõistuslik inimene ometigi ei teeks? Kui siis vaid õpetajaametis ja sedagi vähem kui keskmise palga eest.

Vabadus kasutada, kohustus jagada?

Mõni päev tagasi kirjutas The Register sellest, et enamik tarkvaraprojekte GitHubi portaalis ei kasuta vaba tarkvara litsentsi. Enamik, lausa 85% jagatavast tarkvarast ei sisaldanud tegelikult viidet ühelegi litsentsile. Artiklis küsiti retooriliselt, mis võib selle põhjuseks olla ning kas GPL on tõesti oma aja ära elanud.

Kes maksab muusikule...

Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab loomingulise vabaduse. Kunst on vaba ning igaühel on õigus mõttevabadusele ning oma ideede, arvamuste ja veendumuste levitamisele sõnas, trükis ja pildis. See vabadus realiseerub raamatutena, fotodena, maalidena, muusikapaladena, artiklitena, blogpopostitustena, arvutitarkvarana. Iga päev tekitavad tuhanded inimesed sisu ja rakendusi võrgumaailma ning klassikalist kunsti pärisellu. Kõigil neil on õigus vabadusele ning vastavalt põhiseadusele ka võõrandamatu õigus oma loomingule.

Vaba ja tasuta tarkvara

Puutun igapäevaselt kokku nii avatud lähtekoodiga kui ka lihtsalt tasuta tarkvaraga. Tõsi, viimane ei pruugi oma olemuselt sugugi alati nii vaba olla kui pealtnäha paistab. Neid rakendusi võib küll tasuta alla laadida ja kasutada, kuid muutmine ja täiendamine on aga võimatu, sest lähtekood on vaid programmi looja valduses ega pole avalikult kättesaadav. Muudatuste tegemine on vaid medali üks külg. Suletud lähtekoodi korral on võimalik tarkvara tööd kontrollida vaid musta kasti meetodil – jälgides selle käitumist. Rakenduse algoritmi analüütilise verifitseerimise võimalus puudub. Avatud tarkvara puhul on võimalik piisava programmeerimisoskuse korral tutvuda programmi lähtekoodi põhjal selle tööpõhimõttega ja kasutatud algoritmidega. See muudab tarkvara usaldusväärsemaks, sest mistahes tagauksi ja soovimatut käitumist on sellisel juhul võimatu varjata.